Oops! He did it again! (Parafraas ammusele Britney Spearsi loole.) Seekord siis ameerika politoloogilises ajakirjas National Interest.
Jutt käib Venemaa presidendi Vladimir Putini pikast, igavast ja nõukogulikke ajalookäsitluste klišeesid kordavast artiklist, mis üllitati 18. juunil.
National Interest on ajakiri, mida annab välja USA mõttekoda Center for National Interest, mille omakorda asutas Nõukogude Liidus sündinud Dmitri Simes. National Interest oli veel umbes viis aastat tagasi täiesti arvestatav analüütiline lugemisvara nendele, keda huvitasid arutlused maailma poliitikas toimuvate protsesside üle. Siis aga muutusid nii Simesi kui ka National Interesti Kremli-sümpaatiad järjest avalikumaks, Simes hakkas USAs üha läbinähtavamalt tegema lobi Venemaa huvides ning tänapäevaks on ajakiri ennast poliitikavaatlejate jaoks täielikult diskrediteerinud. Küll aga pälvib isegi selline marginaalne ajakiri rahvusvahelist tähelepanu, kui seal avaldab kirjutise Vladimir Putin ise ja mitte millestki vähemast kui Teise maailma õppetunnist 75 aastat pärast sõja lõppemist. Antud artiklis, mis mahult annab välja bakalaureusetöö, esitleb Venemaa president oma arusaama minevikust, olevikust ja ka tulevikust.
Putinil on silmnähtavalt isiklik probleem Poolaga. Poolat süüdistatakse Teise maailmasõja vallapäästmises, ja seda ei tee Putin esimest korda. Ühes lõigus mainitakse ära seegi, et Balti riigid astusid Nõukogude Liitu oma demokraatlikult valitud valitsuste otsusel vabatahtlikult, rõõmsalt ja entusiastlikult. Siis tehakse selgeks, et Molotov-Ribbentropi paktiga on kõik korras, sest Stalin tegi lihtsalt seda, mida enne teda tegi enamik tolleaegseid Eurioopa riike – sõlmisid mittekallaletungilepingu Saksamaaga. Suur osa ruumist läheb vene rahva kangelaslikkuse kiitmisele sõjas fašismi vastu ja selgitamisele, miks on 9. mai venelastele nii oluline. Kui nüüd rääkida Teise maailmasõja õppetunnist, siis Putini jaoks oleks see sisuliselt uus Euroopa ja võib-olla isegi maailma ümberjagamine mõjusfäärideks, kusjuures arvestada tuleks eriti Venemaa huvidega.
Iseenesest mitte midagi uut ega huvitavat selles oopuses ei olnud. Ehk vast see pisiasi, et kui nõukogude historiograafias valitsesid enne Teist maailmasõda Balti riikides fašistlikud režiimid, siis nüüd olid need muutunud demokraatlikeks legitiimseteks valitsusteks. Nagu kirjutas üks mu kolleege Facebooki grupis, kus arutatakse Ida-Euroopa poliitikat, et kui Putin oleks oma kirjutise saatnud teadusajakirja, siis eelretsensiooni see artikkel läbinud ei oleks.
Putini on teadupärast kogu aeg ajaloohuviline olnud. 2014. aastal nimetas briti ajaleht The Guardian teda inglasliku sarkasmiga „entusiastlikuks amatöörajaloolaseks”. Putini ja Venemaa ametliku ajalookäsitluse üle on palju kirjutatud ning ajalugu on seal maal oluline. Venemaa elanikud armastavad arutleda ajaloo üle ja seletada kaasaega läbi ajalooliste sündmuste. Sealjuures tunneb enamik meie idanaabri elanikest ajalugu väga halvasti, tegelikult üldse mitte. Mis kõik ei takista inimesi igal suvalisel hetkel jutu sees välja käija – reeglina vildakaid – ajaloofakte.
Kui Vladimir Putin räägib ajaloost, siis pälvib see muidugi enam tähelepanu, kui seda suvalise Venemaa kodaniku puhul, kellega olen kokku puutunud näiteks Tallinna-Moskva rongi kupees. Ning see kõik tekitab automaatse vastureaktsiooni. Putini maailmanägemist ning ajalootundmist on nüüdseks arutanud Deutsche Welle, sellest on kirjutatud ekspertartikleid, Eesti meedias on sellest – kõigi teiste kõrval – kirjutanud põhjapaneva artikli Balti Venemaa Uurimise Keskuse direktor Vladimir Juškin. Marko Mihkelson ning Karmo Tüür rääkisid sellest Kuku raadio saates „Välismääraja” ning sõna on võtnud veel mitmed teisedki.
Kõik see on ootuspärane. Küsimus on aga, kas seda kõike on vaja. Asi pole ainult selles, et enamikke reaktsioone Putini sõnavõttudele refereerib ka Venemaa riigimeedia. Nende lühikokkuvõtete kaudu saavad Venemaa elanikud järjekordse kinnituse, et neil on üks tore president, kelle iga sõna tekitab maailmas furoori. Ent iga Putini sõna ei peaks maailmas furoori tekitama. Venemaa pretendeerib globaalse liidri rollile, kel on Euroopa asjades oma sõna ütelda. Kui nüüd terve parv kommentaatoreid ja poliitikuid tegelevad iga Venemaa presidendi sõna semiootilise analüüsiga, siis see annabki Kremli eliidile aluse arvata, et iga nende tegemist ja ütlust jälgitakse tähelepanelikult ja sellega arvestatakse. Kõik see kokku aga annab Kremlile omakorda tunde, et nad ongi üks Euroopa juhtivaid riike, kelle tahtmisega peab arvestama. Kõigil asjaosalistel on juba ammu meelest läinud, et 2014. aastal lubas ametlik Venemaa suurel suul „keerata selg Euroopale ja minna Aasiasse”. See ähvardus kõlas enam-vähem iga juhtiva Vene riigitegelase suust. Nüüd on see retoorika unustatud ning Venemaa näeb ennast kui riiki, kel on endastmõistetavalt õigus nõuda oma huvide arvestamisega kõigi Euroopa riikide poolt. Just Kremli retooriliste provokatsioonide ignoreerimine näitaks, et Venemaal pole Euroopas sõnaõigust ning et kõik need arvamised ei huvita suurt kedagi peale ajaloolaste. Mõnikord on signaali puudumine kõige võimsam signaal.
tasu muretseda, küll kersti klaarib