Eriolukorra teisel kuul kipub vahel minema meelest, millises äraspidises olukorras me tegelikult elame.
Poes jätkub tualettpaberit, kodus elektrit ja vett, teleris jooksevad edasi sarjad ja filmid. Isegi teatris ja kontserdil on võimalik interneti teel käia. Kellel on veel tööd, on ilmselt harjunud ka seda tegema varasemast teistsugusel moel, olgu siis diivanilt või maski tagant. Aina enam küsitakse, millal võiks piiranguid leevendada. Tunda on, et inimesed on eriolukorrast väsinud ning otsivad aina enam võimalusi teistega kohtuda ning koduseinte vahelt pääseda.
Ilmselt on sama tunne tabanud ka valitsust, kes on vist hakanud igatsema aegu, mil uudisteportaalide avalehed olid täis diskussioone teemadel, kas ministrid peaksid teadma oma valdkondade põhitõdesid ning kas välismaalased on samavõrra inimesed kui etnilised eestlased. Eriolukorra esimestel nädalatel kippus emotsionaalne teadmine, et me kõik oleme siin jamas ühiselt, varjutama mälestust, et valitsuserakondade prioriteet on iga hinna eest võimust kinni hoidmine.
Status quo igatsus. Aga ajalugu sinder ei kavatse ära lõppeda. Näiteks sinna kus läänemeelne ühiskond elas illusioonis, et ollakse nii arenenud, et lihttöölisi enam ei leidu ja sellest polegi hullu, küll need kes pole veel arenenud teevad ära. Või leiutame masinad, robotid jms. Ajalugu kihutas edasi ja märkamatult ei jätkunud enam ka oskustöölisi, arste, õpetajaid, insenere… Ja masinad pidi ka hakkama sisse ostma sealt kus pole veel nii palju ärijuhte, psühholooge, suunamudijaid, toitumiseksperte, optimeerijaid, projektijuhte, literaate jne jne. Kõik head ametid, aga ainult teatud proportsioonides. Püha lihtsameelsus on arvata, et kui taastub endine olukord, küll siis saab jõuab seda põllumajanduses… Loe rohkem »