Eestist väljaspool viibides võib eestlaseks olemine kaasa tuua parajalt jaburaid olukordi ja tundeid.
Isegi naaberriikide elanikel on sageli Eesti kaardile paigutamisega raskusi. Heaks näiteks on kuuldud lugu ühest Rootsi naisest, kes uuris, kas Eesti asub Aafrikas, ning suhtus äärmiselt skeptiliselt infosse, et tegu on tema kagunaabriga. Eestlaseks olemisega käib kaasas vastamine ühest äärmusest teise kõikuvatele välismaalaste küsimustele, nagu: „Kas teie keskmine palk on alla 3000 euro?” või „Kas te olete arengumaa?”. Ei pääse ka tummalt kaasa noogutamast Eesti nimest elavnenud inimeste kirjeldustele kaunist Vilniuse linnast, olgugi et sadade kilomeetrite kaugusel olevas Leedu pealinnas käisin esimest korda alles pool aastat tagasi.
Samas on selles teadmatuses ka oma võlu. Eesti keel on välismaal imeliseks keeleks, milles saab avalikes kohtades ära pidada kõige intiimsemaid ja piinlikumaid vestlusi. Arvestada tuleb muidugi üsna suure võimalusega, et selja taga peitub mõni pihku itsitav kaasmaalane. Ernest Hemingway ei öelnud küll, et igas sadamas on üks eestlane, aga ta leidis, et ükski korralik jahisadam pole täiuslik ilma kahe eestlaseta, mis on mõnes mõttes isegi uhkem tsitaat kui too pidevalt valesti tsiteeritu. Vähemalt üks neist kahest purjetajast kuulab su julgelt räägitud juttu pealt ning üritab meelde jätta, et ta ise järgmisel korral sama viga ei teeks.
Tänapäeval näeme me kõikidel tasanditel hirmust vaeva ja raiskame palju raha,et tutvustada eestit ? Minge mõnda suurlinna ja küsitlege – kus asub eesti ja enamus kehitab õlgu sest 10 nest 4 oskavad heal juhul oma riikigi kaardil leida.