Veel pole pöördumatult hilja päästa kümned tuhanded teisest pensionisambast väljahüppajad, kes on kui ohtlikul merel seilavad kogemusteta maadeavastajad.
Teisest pensionisambast lahkujate koolitamise asemel peavad aga ühed ülitarku debatte ja teised mängivad lihtsalt lolli. Ekspankur Indrek Neivelt vaidles läinud nädalal ERRi portaalis endise keskpankuri Andres Sutiga tõsiselt ja argumenteeritult, kas tulevasele pensionärile oleks olnud parem oma kaks protsenti kätte saada ja riigi neljaprotsendine panus esimesse sambasse pista või on asi vastupidi. Huvitav vaidlus, matemaatiliste argumentide ja mõttekäikudega. Sarnased debatid on käinud juba aasta otsa kõigis meediakanalites: Postimehes, Eesti Päevalehes, Äripäevas, raadio- ja telekanaleis.
Neil debattidel on üks viga: need ei jõua kohale. Need, kelle pensionisäästu reform mõjutab, enamasti ei süvene, neil pole selleks ei aega ega huvi ning need, kes asja otsustavad, riigikogulased, on üldiselt samasugused. Hea näide oli eelmise nädala kirbutsirkus parlamendis, kus üks pool tuli plakatite ja teine pool loosungitega kirjatud dressipluusidega; kus üks pool tegi ligi tuhat sisutühja parandust ja teine pool raius usaldushääletusele toetudes end patiseisust läbi.
Just parlament on see, kus oleks pidanud toimuma pensionireformi arutelu, või vähemalt selle sisulisem osa. Punkt-punktilt oleks reformieelnõu lahti võetud, läbi arutatud ja parandatud niisuguseks, et asi töötaks, kellelgi häbi poleks ja varsti jälle remontima ei peaks. Niimoodi kujutan ma ette ühe tähtsa, igaüht puudutava seaduse arutelu riigi esindusorganis.
