Silt: aivar õepa

[caption id="attachment_296481" align="alignnone" width="2000"] Aivar Õepa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] „Miljard siin, miljard seal ja üsna pea räägimegi juba päris rahast,” olla öelnud USA senaator Everett McKinley Dirksen, kui Ameerika Ühendriikide eelarve kulutuste pool 1960ndatel käest ära läks. Kui Dirksen oleks elanud aastani 2020, öelnuks ta ilmselt midagi sarnast, aga kasutanuks miljardi asemel triljonit. Rahatrükk nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani on tänavu täiesti ennekuulmatu. Keskpankadel ja poliitikutel näib olevat täiesti meelest läinud, et raha maksab ka midagi. Ja et mida rohkem seda on, seda vähem see maksab. Praegu devalveerub peale voolava laviini survel pabervara – võlakirjad, investeeringud, aktsiad (vaadatagu näiteks, millist hullumeelset tõusu teevad üle maailma börsid, kui samal ajal on majandused suures miinuses), aga varsti ründab inflatsioon ka mujal.

[caption id="attachment_296481" align="alignnone" width="2000"] Aivar Õepa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Valitsus otsustas Eesti Energiale eraldada 125 miljonit eurot investeerimiseks uude õlitehasesse, mis on ilmselt praeguse majanduskriisi kõige lollim majandusotsus. Hea küll, valitsuse võimekust arvestades võib juhtuda, et tehakse mõni veel rumalam otsus. Niisiis: seni kõige lollim. Ajal, mil riigil läheb hädasti raha vaja koroonakriisi mõjudest üle saamiseks, kui raha laenatakse kokku maa ja mere tagant, et tööta jäänuid toetada, kui koguni kärbitakse riigi makseid pensionisüsteemi, et ikka oleks varu kriisiga toime tulemiseks. Sel ajal annab valitsus Eesti Energiale 125 miljonit eurot. 125 miljonit. Selle rahaga võiks turgutada virelevat ja kohati välja surevat teadust mitu aastat. Seda raha võiks kasutada selle asemel, et teise pensionisambasse auk teha. Mida iganes. Valitsus annab aga selle asemel raha Eesti Energiale, et too saaks jätkata mängimist naftaturul nagu kirp elevantide seas. Isegi veel väiksemana. Ta ei dikteeri seal ei hinda ega reegleid, vaid on kui tolmukübe tuules. Maailma naftaturust on meie n-ö naftapuurtorni toodang 0,000003 protsenti.

[caption id="attachment_296481" align="alignnone" width="2000"] Aivar Õepa[/caption] Terviseülevaade näitab: Eesti mees sureb noorelt, arsti juurde jõudmata. Eelmise aasta teises pooles koostati OECD ja Euroopa Komisjoni tellimusel kõigi ELi liikmesriikide, sh Eesti terviseprofiil. Tont teab, miks sotsiaalministeerium otsustas sellega avalikkuse ette tulla jaanuaris – ju ei osanud end muudmoodi jutuaineks sokutada. Tegelikult oli „Eesti terviseprofiil 2019” nime kandev dokument juba palju varem kõigile soovijaile internetis kättesaadav. Sotsiaalministeerium reklaamis dokumenti Delfi pealkirjamudeli kohaselt – ütleja, koolon, ütlus, ehk „Terviseülevaade: paremate tervisenäitajate saavutamist takistab ebavõrdsus”. Kahjuks vaatab aga pealkiri mööda selle dokumendi peamisest sõnumist. Esimene pool sõnumist on: Eesti mees sureb noorelt. Liiga noorelt. Praegu 30aastase mehe arvatav keskmine eluiga on 77,5 aastat, kui ta on kõrge haridustasemega (lõpetanud vähemalt gümnaasiumi). Põhikooli tasemele või alla selle jäänud haridusega 30aastane mees elab keskmiselt 69aastaseks.

[caption id="attachment_219125" align="alignnone" width="205"] Aivar Õepa[/caption] Veel pole pöördumatult hilja päästa kümned tuhanded teisest pensionisambast väljahüppajad, kes on kui ohtlikul merel seilavad kogemusteta maadeavastajad. Teisest pensionisambast lahkujate koolitamise asemel peavad aga ühed ülitarku debatte ja teised mängivad lihtsalt lolli. Ekspankur Indrek Neivelt vaidles läinud nädalal ERRi portaalis endise keskpankuri Andres Sutiga tõsiselt ja argumenteeritult, kas tulevasele pensionärile oleks olnud parem oma kaks protsenti kätte saada ja riigi neljaprotsendine panus esimesse sambasse pista või on asi vastupidi. Huvitav vaidlus, matemaatiliste argumentide ja mõttekäikudega. Sarnased debatid on käinud juba aasta otsa kõigis meediakanalites: Postimehes, Eesti Päevalehes, Äripäevas, raadio- ja telekanaleis. Neil debattidel on üks viga: need ei jõua kohale. Need, kelle pensionisäästu reform mõjutab, enamasti ei süvene, neil pole selleks ei aega ega huvi ning need, kes asja otsustavad, riigikogulased, on üldiselt samasugused. Hea näide oli eelmise nädala kirbutsirkus parlamendis, kus üks pool tuli plakatite ja teine pool loosungitega kirjatud dressipluusidega; kus üks pool tegi ligi tuhat sisutühja parandust ja teine pool raius usaldushääletusele toetudes end patiseisust läbi. Just parlament on see, kus oleks pidanud toimuma pensionireformi arutelu, või vähemalt selle sisulisem osa. Punkt-punktilt oleks reformieelnõu lahti võetud, läbi arutatud ja parandatud niisuguseks, et asi töötaks, kellelgi häbi poleks ja varsti jälle remontima ei peaks. Niimoodi kujutan ma ette ühe tähtsa, igaüht puudutava seaduse arutelu riigi esindusorganis.

[caption id="attachment_219125" align="alignnone" width="205"] Aivar Õepa[/caption] Eelmise nädala lõpus Saaremaal kolm inimest surnuks sõitnud mees on maniakk. Julgen kahelda, et karmima karistuse oht oleks teda rooli istumast takistanud. Noored mehed on aegade algusest peale teinud hulle tükke, selliseid, mis on ohtlikud nii neile endile kui ka teistele. Eriti purjuspäi. Hüpatakse vette tundmatus kohas, proovitakse, kui palju auto välja võtab. Alkohol võtab mõnelgi maha piduri ja sunnib näitama, milline mees tegelikult end arvatakse olevat. Aga 34aastane ei ole enam selline noormees. Ta pole ema käekotist autovõtmed näpanud vinniline hilisteismeline, kes pisut õllesena oma pruudi sõitma viis ja tollele näitas, kuidas Ott Tänak viimasel kiiruskatsel sõitis. Lõviosal meestest, isegi noil, kes oma lapsepõlve ülipikaks venitavad, on 34. eluaastaks seeetapp selja taga. Mõni võib küll vindisena rooli istuda, kui arvab, et vältimatult on vaja veel kuhugi sõita, aga ta sõidab tasa ja targu. Ta ei hakka 130 km/h kihutama ja ohtlikke manöövreid tegema, vastupidi: ta sõidab palju korralikumalt kui kaine peaga, sest kardab vahele jääda.

[caption id="attachment_219125" align="alignnone" width="205"] Aivar Õepa[/caption] Ansambli Hübriid solistina võõra linna tuledest laulnud Mart Helme arvab siseministrina, et näiteks müüjana oma töökarjääri alustanud naine ei tohiks jõuda välja peaministri ametisse. Aga huvitav, kus on ühe basskitarristi-laulja-meelelahutaja karjääri lagi? Ja kas ta oma esimesest rollist ka kunagi välja tuleb? See pidada küll olema Helme isiklik arvamus. Nagu vabariigi valitsuse ministril võiks olla avalikkuse ees palju eri seisukohti – ministrina, partei liidrina, raadio saatejuhina, kaabukandjana – ning palju eri nägusid. Läheb aga raadiostuudiosse ja polegi enam minister, ongi kohe hoopis teine inimene, teiste seisukohtade ja arvamustega, tsiteerib Uljanov-Leninit ja mängib šovinisti. Helme pole silmanähtavalt mõistnud, mis ametis ta on ja kuidas selles ametis käituma peab. Veel hullem, ta on ikka veel meelelahutaja. Mingit sisemist arengut pole toimunud, ta käitub endiselt nagu teisejärgulise bändi bassimees, kes arvab, et on lahe säga, kui ta tüdrukutega ülbitseb. Aga see on kõigest osa probleemist.

[caption id="attachment_219125" align="alignnone" width="205"] Aivar Õepa[/caption] Elus tuleb tihti asju ümber hinnata. Mõnikord hinnatakse asju ümber mitme inimpõlve jooksul. See on asjaosalistele vähem valus meetod, ka kõige aeglasemad geenid jõuavad lõpuks järele. Teinekord on ümberhindamiseks aega aga vaid mõni aasta ja siis suudavad muudatustega kaasa käia vaid need kõige taibukamad ja kiiremad, kel on „üleloomulik haistmismeel”, kui laenata väljendit kultusteosest „12 tooli”. Eesti taasiseseisvumisest saadik oleme pidanud palju asju ümber hindama. Näiteks selgus, et seda tüüpi põllumajandus, mida me 1980. aastate lõpus idealiseerisime, kus olid Tõnissoni-tüüpi peremehed, traksid trimmis, rukkikotte veskisse vinnamas ja seapõrsast kõrva tagant sügamas, on minevik. Aeg oli vahepeal sada aastat edasi läinud, töökate sulaste ja teenijate asemele tulnud programmeeritavad traktorid ja lüpsirobotid ning paari- kuni paarikümne hektariga talumajapidamine ei olnud enam rentaabel.

[caption id="attachment_219125" align="alignnone" width="205"] Aivar Õepa[/caption] Ukrainas lasti holodomori ajal halastamatult maha lapsed, keda nälg oli ajanud põlluservalt särgisabasse paari kartulit võtma või viljavankrilt maha pudenenud teri korjama. Ülbe punavõim ei halastanud kellelegi; viimase piirini piinatud, tühjaksröövitud ja näljutatud rahvast hirmutati terroritegudega, rääkides sealjuures õiglusest ja aususest ja helgest tulevikust. Eesti teaduse võrdlus holodomoriga on võibolla ülearu karm ja jõhker. Eestis ju ei saadeta teadlasi koonduslaagritesse ega lasta maha. Isegi prillipapadel nagu mina lastakse rahulikult mööda tänavat käia, prille ei peksta puruks ega sunnita kraave kaevama, nagu punaste khmeeride võimu ajal Kambodžas juhtus.