Lääneranna vallavalitsus asutab spordikooli ja pakub sellega liitumist kõigile vallas tegutsevaile treenereile. Peale treeningute korraldamise hakkab spordikool majandama uut võimlat, võibolla edaspidi ka ujulat.
Spordikooli asutamise mõte on hea, kuid sel on üks nõrk koht. Valla spordiasutus ei tohi tappa tegutsevaid klubisid. Seni tegutsesid vallas spordiklubid, kes MTÜdena korraldasid oma rahaasju ise. See oli ebamugav ja tülikas, sest nagu iga ettevõtmine, nõuab ka spordiseltsi ülalpidamine pealehakkamist, selle nimel tuleb vaeva näha.
Suure pingutuse ja vaevaga kaasneb ka midagi head, nimelt tuleb oma tööd teha südamega. Kui teha südamega, siis on tulemus alati hea. Lapsi võib olla vähe, spordivahendeid nappida, aga seda magusam on nautida oma töö vilju.
Näiteks Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi paistab silma just selle poolest, et peale treenimise ja võistlemise on vaeva nähtud seltsitegevusega. Mängu tase on tähtis, aga veelgi tähtsam on meeskonnavaim, mis haarab endasse peale poiste ja tüdrukute ka nende vanemad.
Lääneranna spordikooli loomisel ongi oluline, et sporditegevus ei taanduks ainult tund-tunnilt harjutamiseks ja võistlustel käimiseks. Omavalitsuse rahastus on tähtis, läbipaistvus on tähtis, nagu ka see, et treeneril oleks kutsetunnistus ning motivatsioon end igal aastal täiendada. Ükski rahanumber ega kvalifikatsioonipaber ei asenda aga rõõmu liikumisest ega treeneri rahulolu, kui õpilased on hästi harjutanud ning võistlustel tubli tulemuse saavutanud. Seda tuleks uue vallakooli asutamisel meeles pidada. Eraalgatuseta oleks paljud asjad spordielus olemata. Viimast tuleb toetada ega tohi suruda seda kitsastesse bürokraatlikesse raamidesse.
Sport viib meid kiiremini kõrgemale ja kaugemale. Omavalitsuse tugi on siin tähtis ka spordikoolita.
Tõstamaa vanasõna ütleb, et töötavat asja ei tohiks näppida. Praegu näeb seoses kavandatava spordikooliga kõik tahes-tahtmata niimoodi välja, et on üks MAJA vallakeskuses, ja oodatakse, et lapsed tuleksid sinna majja huvitegevusega tegelema. Üks selline teistsugust huviharidust pakkuv maja vallakeskuses juba on. Kas keegi on uurinud, millistel põhjustel on Koonga ja Varbla laste osalemine füüsiliselt Lihula linnas pakutavas huvihariduses praktiliselt olematu? Valdade ühinemisel on jäänud üks oluline asi kahe silma vahele. Nimelt – ühe parameetri muutmine toob paratamatud muutused kaasa ka teistes. Mõtlema peaks kõigepealt lastele. Sellele, kuidas kaotada laste (ja lapsevanemate) päevakavast suur kogus tühikilometraaži ja -aega. Laps ei taha… Loe rohkem »
Muuseas, mõtlesin alguses kirjutada irooniliselt, et miks nii tagasihoidlikud soovid – ehitatagu siis juba majale kaks korrust juurde ning ühendatagu muusika- ja kunstikooliga üheks Lihula Huvikooliks. Laps saaks otse korvpallitrennist viiulitundi minna ja hoiab kokku ühe koolijuhi palgaraha. Aga kartsin, et asjapulgad ei saa minu irooniast aru ja teevadki ära.