Uudis rahvaarvu kahanemisest kuulub aasta alguse juurde nagu aamen kirikus. Aastad erinevad vaid selle poolest, mitme inimese võrra Läänemaal elanikke vähemaks on jäänud. Kooliaasta alguses tundus, et paljud noored pered on Läänemaa elukohana avastanud, sest nii palju lapsi kui tänavu, pole siin juba tükk aega kooli läinud. Ometi näitab statistika, et meid on vähemaks jäänud.
Juba aastaid sünnib Läänemaal vähem lapsi, kui inimesi sureb. Teise osa moodustavad need, kes maakonnast välja rändavad – kes Tallinna, kes välismaale. Mida teha ja kas kohalikel omavalitsustel on üldse võimalik midagi teha, et rahvast juurde tuleks?
Elanikuks registreerimise kampaaniatest suuremat kasu pole. Võibolla tuletab väljaloositav arvuti või traktor mõnele inimesele meelde, et võiks oma andmed rahvastikuregistris korda teha, aga see hulk on siiski üsna marginaalne. Kui sissekirjutatute vahel väljaloositavat arvutit või spaapileteid saab tarvitada või sõbrale kinkida, siis hirmust traktoriomanikuks saada võib mõni hoopis sissekirjutusest loobuda – seda ju toanurka seisma ei pane.
Pigem on elu näidanud, et teenused on need, mis panevad inimesi sisse kirjutama. Kõige kiiremini, enam kui 600 võrra, langes Läänemaa elanike arv siis, kui 2013. aastal hakkas Tallinn elanikele tasuta transporti pakkuma. Paljud, kes kirjutasid end seni protestist Tallinna linnavalitsuse vastu ja soovist sünni- või suvituskohta maksudega toetada mujale, lasid end pealinna tagasi kirjutada. Ja see on täiesti aursaadav, sest patriotism on tore ainult seni, kuni see rahakotti ei ohusta.
Võibolla tuleks Läänemaal pead kokku panna ja mõelda välja midagi sellist, mis mujale sisse kirjutatud läänlased koju tagasi meelitaks. Traktor see igatahes ei ole.
ja tõhusam meetod saada maal inimestest lahti on kaotada piirkonnas põhikool.