Pokumaal esietendub täna Aidi Valliku teatritükk

Pokumaal esietendub täna Läänemaalt pärit kirjaniku Aidi Valliku spetsiaalselt Pokumaal etendamiseks loodud näidend „Päikese kodu“.

Lauludest läbipõimunud näidend pajatab loo väikesest poisist nimega Kaur, kes ühel päeval avastab, et päike on kuhugi kadunud. Poisi järjest murelikumaks muutuvat meelt kasutab aga kohe ära Vanatühi, kes õnneks pole siiski pole ainus, kes päikese kohta midagi teab. Pärast väikest metsaseiklust ja kohtumist Puuko endaga jõuab noormees lõpuks siiski rõõmsama ning pisut targemana koju tagasi.

Kogupereloo lavastaja Jaan Willem Sibul ütles, et tehes etendust lastele, ei tohi kunagi unustada täiskasvanuid – ka neil peab huvitav olema: „Suured lihtsalt märkavad teisi asju kui lapsed ja see ongi loomulik.“

Etenduses teevad näitlejatena kaasa Vanemuise teatri kutselised näitlejad Peeter Volkonski, Merle Jalakas ja Karl Edgar Tammi. Etenduse on lavastanud Jaan Willem Sibul, kunstnik on Silver Vahtre, muusika kirjutas Toomas Lunge.

„Päikese kodu“ mängitakse 8.-16. detsembril Pokukoja maaligaleriis. Ruum, kus muidu eksponeeritakse Edgar Valteri värviküllaseid maale, on pokukalendri soojade soovide aja saabumise puhul muudetud erilaadseks lavaks, millel toimuvat mahub korraga jälgima umbes 50 inimest. Etenduste vaheaegadel loetakse kamina ees ette Edgar Valteri raamatuid.

Riigi ja kohalike omavalitsuste toel Võrumaal loodud sihtasutuse Pokumaa eesmärk on säilitada ja eksponeerida Edgar Valteri rikkalikku pärandit kunstniku ja loodusmehena ning selle kaudu tutvustada nii lastele, noortele kui täiskasvanutele loodust ning looduslähedast eluviisi. Nõnda pakutakse elutervet alternatiivi nutisõltuvuses põlvkonnale ehk nagu on öelnud Edgar Valter: „Pokumaa peaks toimima nagu hea akulaadija. Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel väikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsinud.“