Kuula artiklit, 7 minutit ja 35 sekundit
0:00 / 7:35
Männipuud teevad mul südame soojaks. Need on tähtis osa mu lapsepõlvemaastikust, nii nagu arvatavasti väga paljudel eestlastel – eriti neil, kes on pärit lahja liivase pinnasega Lääne-Eestist või põhjarannikult, Nõmmelt, Setu- või Põlvamaalt. Männimetsas on hea lõhn ja eriline, tervistav õhk. Vanasti olevat just sellel põhjusel kopsukliinikud ehitatud männimetsa alla. Männikud on kaunid, õhku täis ja avarad – ning ka ühed parimad seenemetsad. Õhtul autoga sõites meeldib mulle mööduda männimetsast ja imetleda, kui punaseks maalib madalaks vajunud päike mändide sirged sihvakad tüved.
Eesti looduses saame tutvust teha kõigest ühe liigiga mändide arvukast, rohkem kui saja liigiga perekonnast. See meie kodune ja oma on harilik mänd (Pinus sylvestris). Koduaias vaevalt keegi nii suureks kasvavat puud kasvatada tahab. Neil, kellel männid aias, on see pigem sundseis kui enda valik ning sageli peetakse seda lausa nuhtluseks. Kes see ikka viitsib pidevalt nende alt okkaid riisuda ja teravaid käbisid koristada, et vahel ikkagi ka palja jalaga kodumurul käia saaks – juhul, kui nende mändide all muru üldse kasvabki.
On täitsa tavaline, et männimetsaaluses aias ei taha peaaegu mitte miski
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Artikkel jätkub peale reklaami
Reklaam
