Tegelikult tuleks klassikuid tsiteerides alustada küsimusest „Kust tuleb raha?“. Vastus on – maksumaksja taskust. Sealt läheb osa sellest kohaliku omavalitsuse rahakotti, kust makstakse muude vajalike kulutuste ja investeeringute kõrval kinni ka inimeste lollust ja lohakust. Jutt käib summadest, mida kohalikud omavalitsused maksavad lemmikloomade varjupaikadele selle eest, et viimased püüavad kinni, toidavad, katavad ja ravivad neid lemmikloomi, kellele vastutustundetud inimesed, needsamad maksumaksjad on jalaga andnud. Olid küll nunnu ja armas, aga ma rohkem ei viitsi.
Niisiis, kallid maksumaksjad, teie lollust ei maksa kinni mitte müstiline omavalitsus, vaid teie ise. Kahjuks korralike kodanike arvel. Järgmine kord, kui tuleb isu valla või linna kallal iriseda, miks seda või teist korda ei tehta või toetust ei maksta, siis mõeldagu selle peale: te olete selle raha juba ise ära kulutanud.
Aga üks kopsakas kivi maandub ka valitsuse kapsaaeda. Juba mitu aastat on loomakaitse liit nõudnud ja soovitanud, et Eestis on vaja kehtestada lemmikloomade sundkiipimine ja sundkandmine ühte, ühisesse registrisse, et linnade-valdade vahelisele tuurile läinud kassi või koera omanikku saaks tuvastada sellest hoolimata, kus hulkur kinni püütakse. Miks? Lihtne. See hoiaks kokku meeletu summa omavalitsuste raha, mida, nagu me kõik teame, on niigi vähe. See tähendaks, et hoiupaigas oldud päevade eest ei maksaks enam mitte omavalitsus, vaid registri alusel tuvastatud omanik. Näiteks Tallinnas kehtestati kiipimise kohustus 2006. aasta augustis ja koerte püüdmisele ning hoidmisele kulunud summad vähenesid 29 korda! Ei ole vaja isegi Exceli tabelit koostama hakata, et selle meetodi kasutegurist aru saada.
Ja ka loomakaitsjatele.Muud pole
teha?Hulgusloomad tuleb hävitada,
et ei sigiks.
paluks see ettepanek kehtestada ka hiirtele ja rottidele, kärbestele ja sääskedele