Jüri Saar: presidendivalimiste kaotajad ja võitjad

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Jüri Saar
Eelmine nädal oli põnev presidendivalimiste pärast. Riigikogus ei tulnud meile uue presidendi leidmisest midagi välja. Ei olnud isegi seda moodi, et oleks peaaegu võinud tulla.
Ootused ja lennukad üleskutsed, mis pidid tagama presidendi „valmistegemise” riigikogus, jäid õhku rippuma. Seda huvitavam oli aga enamiku erakondade (Reformi- ja Keskerakond ning sotsid) juhtide reaktsioon toimunule. Kõik leidsid, et võitsid, ja olid mingil viisil õnnelikudki, vähemalt enda jutu järgi.

Kõige suurem „võitja” oli Reformierakond koos oma kandidaadi Siim Kallasega, kelle väidetav edu seisnes edasisaamises valimiskogu voorudesse. Kuigi, jah, 68 häälest, mida ilmselgelt loodeti saada, jäi puudu 26 häält. Viimases valimiste voorus anti talle vaid 42 häält, 30 sedelit oli jäetud tühjaks. Kuigi valimiste salajasuse tõttu pole võimalik kõiki n-ö reeturlikult käitunuid täpselt tuvastada, läks märgatav osa kokkulepitud häältest „hulkuma”. Maakeeli öeldes põrus Reformierakond riigikogus presidenti valides täiega.

Järgmine „võitja” oli sotsiaaldemokraatlik erakond, kelle kandidaat Eiki Nestor tänas järgmisel päeval kõiki, kes talle oma hääle usaldasid. Saadud toetusavaldus pidavat andma uut jõudu edaspidiseks, kuigi sel viisil hääletajaid oli vaid 40. Reformierakond ja sotsid, kes tegid neiks valimisteks kokkuleppe, pidid kahe peale kokku saama 45 häält. Vaatamata Siim Kallase ja Eiki Nestori vastastikusele üksteise hellitamisele eelmisel õhtul teledebatis, arvasid riigikogulased teisiti. Kui selline tulemus jõudu lisab, siis on küll imelikud lood. Ilmselgelt püüdis poliitveteran viletsalt kulgenud mängu juures teha reibast nägu.

Kolmas „võitja” oli Keskerakonna kandidaat Mailis Reps, kes sai esimeses ja viimases voorus 26 häält. Ehk täpselt nii palju, kui oli valimistel kohal keskfraktsiooni kuuluvaid rahvasaadikuid. Kui arvestada, et teistel suurerakondadel olid lood hoopis viletsamad, tasus lilli kinkida küll, kuid ennast võitjaks pidada on ilmselt liiast. Teises voorus püstitas Mailis Reps vaherekordi ja sai kokku 32 häält, kuid siis tegid EKRE poisid vaid natuke pulli, andes oma 6 häälekest ajutiselt rendile. Seega puudus Keskerakonna kandidaadil igasugune tegelik toetus väljaspool oma erakonda.

Riigikogus toimunud valimisi varjutab ka asjaolu, et presidendikandidaat, kel on kõige suurem toetus avaliku arvamuse uuringute põhjal rahva hulgas, jäi segaste poliitmanipulatsioonide tõttu praeguse seisuga üldse mängust välja. Juhul kui Marina Kaljuranda ei esitata valimiskogus, on seekordsete valimiste legitiimsusele antud niiviisi suur hoop. Kõik, kes väidavad ennast olevat võitjad, on tegelikult kaotajad ja võitjad tuleb otsida mujalt.

Liialt vähe tähelepanu on pööratud tõsiasjale, et üks kandidaat − Allar Jõks − kogus esimeses voorus 25 häält. See tähendab, et kokkulepitud (esitatud) 21 riigikogu toetajaliikmele lisandus 4 häält teiste fraktsioonide liikmete hulgast. Toetus temale hõlmas vähemalt kolme erakonda, mis näitab, et tegemist on kõige enamal määral erakondadeülese kandidaadiga. Ometi on selge, et Allar Jõksi võimalused riigikogus valitud saamiseks olid olematud, kuid riigikogus saavutatud tulemus annab talle väga head eeldused jätkamiseks valimiskogus.

Riigikogus toimunud valimiste pärisvõitjad olid kõik need poliitilised jõud, kes ütlevad,et Eesti poliitika on senisel kujul jooksnud ummikusse. Riigikogus presidendivalimiste ebaõnnestumine ja sellele järgnenud triangel kartellierakondade juhtkondades näitab üheselt läbikukkumist, vajadust uute tuulte ja muudatuste järele. Tuleb nõustuda riigivalitsemise eksperdi Külli Taroga, kelle väitel pole häälte „kadumine” mitte probleem, vaid näitab hoopis demokraatia ja õigusriigi tugevust. Hea, et hulk riigikogulasi julges nüüd ometi kord käituda iseseisvalt, sõltumatuna, vabana etteantud suunistest, st täpselt nii, nagu näeb ette Eesti demokraatlik põhiseadus.

Tuulutus on vajalik ja muudatuste ellukutsumise eeldused on nüüd valijameeste käes. Peab lootma, et valijamehed, andes oma toetuse kellelegi presidendivalimistel, usaldavad eelkõige oma sisehäält ja õiglustunnet. Nii nagu valdade sundliitmine ja vallajuhtide ühekordsete boonustega moosimine ei sobi demokraatlikku riigikorraldusse, pole kohane ka valijameeste peibutamine katteta lubadustega. Varasemad kogemused näitavad, et kõige massiivsem kampaania ei ole tavaliselt tehtud mitte kõige paremale kandidaadile. Eriti ettevaatlik tuleks olla nende suhtes, kes tahavad presidendiks saada, kas või „veri ninast väljas”, ja on valmis selle nimel kõike ohverdama.

Kõige tähtsam ei ole 24. septembril saada mitte erakondadele vähimal määral vastukarva olev, vaid Eestile parim president.

Jüri Saar,
Tartu ülikooli kriminoloogia professor
Vabaerakond

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
MARGUS OLLEMA
5 aastat tagasi

Kaotaja – RAHVAS , võitja – raha ja võim.

Andres Ammas
5 aastat tagasi

Hoidku Jumal valijamehi selliste usulahkude eest, mida eelmine kommenteerija esindab. Faktid pole tähtsad, reaalsus pole tähtis – ainult pime usk!

valijamees, hääleta Eesti poolt!
5 aastat tagasi

Ent miski siin päikese all pole igavene. Kuitahes ettevõtlik ja uuenduslik võimu ülevõtja ka poleks, ajapikku tema energia ja uuenduslikkus kahanevad. Saabub uus stagnatsioon ja selle kulminatsioonis annab taevas uue mandaadi jõule, kes seisaku purustada suudab. Nii korduvadki tsükliliselt kriis, uuenemine, õitseng, langus, stagnatsioon ja seejärel uus kriis ning mandaadi üleandmine värsketele jõududele. Kiltrid, kupjad ja aidamehed pole kunagi olnud rahva enamus. Nad pole kunagi astunud ühte jalga rahva enamusega. Ei astu ka praegu. Rahvas aga ootab juhte, kes astuvad temaga ühte jalga. Mart Helme on tõestanud, et ta ei ole võimu esindaja rahva ees, vaid rahva esindaja võimu ees.… Loe rohkem »