Väga autoriteetne entsüklopedist, teenekas kreeka ja ladina kultuuri tutvustaja ning võõrsõnade asjatundja, kauaaegne õpetaja ja õppejõud Richard Kleis (1896–1982) võis olla 80aastane, kui ta kord tunnistas, et temalgi on vagad soovid ehk pia desideria. Üks niisuguseid oli antiikkultuuri raudvara ehk eestlastele mõeldud ja eestlaste kirjutatud käsiraamat kõigest, mida peaks maarahvas teadma Euroopa antiigist nii ööl kui ka päeval. On küsitav, kas see oligi soov. See võis olla ka ilus ja kaasakiskuv unistus paljudeks jõuludeks ja suvedeks, sest oli juba 1970. aastate keskel selge, et ühe aastaga niisugune unistus ei täitu. Jõuluvana ei saa kinkida seda, mis on inimestel jäänud tegemata.
Mis jäi olnust südamele? IRLi 7–8 protsenti statistilist toetajaskonda. Seda on armetult vähe, kuid mitte konkurentsi, vaid poliitilise saamatuse tõttu. Miks nii vähe? Kuidas see protsent saakski olla suurem, kui puudub vähimgi uus ja veenev sõnum ühiskonnas, mis lubab urinat, ent kardab vapustusi? Tahtes olla parempoolne erakond, oleks IRL pidanud oma majanduspoliitikat põhjendama mitte rahvusliku uhkuse ja muude metafüüsiliste kategooriate järgi, vaid tõepoolest analüütiliselt.
Kas ma peaksin jõuluvanalt paluma põhjendatud majanduspoliitilist prognoosi või algupärast välispoliitilist käsitlust näiteks selle kohta, milline on Põhjamaade idastrateegia? Kust ta selle võtab, kui inimlaps pole seda ta kingikotti pannud? Mitte ainuski Eesti praegustest erakondadest pole piisavalt enesekriitiline riigilaeva hoidmiseks tasakaalus ja graafikus tormisel elumerel. Otsused lükatakse edasi, sest millal pole valmis inimesed, millal nõuabki kõik rohkem aega, sest ülesanne võib olla tõepoolest uus (nagu näiteks Rail Baltic). Ma ei usu aga, et keegi tahaks ka jõulusid edasi lükata ja tunnistaks ausalt, et ei – tänavu ei ole ma jõulukingitust väärt.
Ühel keskhommikul ütles tuttav proviisor mulle oma rohukarpide keskel, et poliitika on läinud väga räpaseks. Mina ei ole tema jõuluvana, niisiis pole minu võimuses soovida talle puhtaks pestud poliitikat. Järgmine aasta ei saa olla ka tervenisti üks suur pesupäev. Ometi on see jabur, et üks osa meist tahab hoida loodust puhtana, sest teine osa ongi juba leppinud, et poliitika pole puhas mitte kunagi. Musta poliitikaga iseseisvust puhtana ei hoia. Kui on nii, et järelikult polegi poliitikuil jõuluvana ette asja, siis on paratamatu, et nende koht on luukambris. Kas söandab keegi ligikaudseltki arvutada, kui suur peaks Eestis niisugune kamber olema, ja on uurinud, milline omavalitsus seda oma territooriumile tahab?
Paremat aruandlust, märksa suuremat vastutustunnet ja lõpetatud kodutöid enne uue aasta tulekut!
Peeter Olesk
kolumnist