Kui räägitakse nui neljaks suurte asjade ärategemisest, kasutatakse tihti väljendit „Saare jonn”. Kui vaadata Koit Uusi tegemisi, võib vabalt kasutusele võtta väljendi „Lääne jonn”, sest puhuti tugevale vastutuulele vaatamata on ta aastakümneid ette võtnud ja teinud asju, millele on algusest peale kadu kuulutatud.
Midagi pole muutunud – Uus on endiselt tippvormis ja käimas on projektid, mida ühelt poolt saadavad kestvad kiiduavaldused, teiselt poolt vihased sajatused.
Koit Uus rääkis paar päeva enne jõulupühi Lääne Elule oma tegemistest ja sellest, mida ta elust-olust Läänemaal arvab.
Koit Uus ütleb, et kui karujahile minnakse, ei ole arukas karuga jahi tulemuses kokku leppida, sest siis pole üldse enam mõtet jahile minna. Foto: Merilin Kaustel-Lehemets
Sportlastelt küsitakse tavaliselt finišisse jõudes, mis tunne on. Mis tunne on teil mööduvale aastale tagasi vaadates – kuidas see läks?
Kõigepealt loodan, et tegu on ikka vahefinišiga ja et pärisfinišini on veel aega. Aasta 2015 oli äriliselt umbes samal tasemel kui paar eelmistki. Võib rahule jääda. Laiemas plaanis kujunes aasta aga ootamatult rikkaks uute ülesannete poolest.
Hiljuti saite ühe medali rinda – aumärgi Kaubanduskojalt Eesti ettevõtluse edendamise eest.
Eks onud tegemist suuresti nii-öelda elutööpreemiaga, seotud peaaegu 20 aasta tööga Kaubanduskoja juhatuses. Eraldi märgiti ära tegevus kutsehariduse vallas, mille hulka käib ka Haapsalu kutsehariduskeskuse päästmine ja uuendamine kümmekond aastat tagasi. Mõneti oli tegu ka sellega, et otsustasin koja juhatusest tagasi tõmbuda, vabastamaks energiat konkreetsemate asjade peale, sinna, kus ma hädavajalikum tundun, enda arvates muidugi (Uus muheleb – toim.).
Teid võib nimetada põliseks haapsallaseks. Olete Läänemaa hingeeluga kursis juba nõukogude ajast ja pidevalt vähemalt ühe jalaga kohapeal. Kui vaatate Läänemaad, mis teid rõõmustab, mis kurvastab?
Põline olen vaid vanuse poolest, haapsallane tinglikult –Linnamäelt kolisin Haapsallu siis, kui keskkooli tulin. Kaksteist aastat tagasi kolisin Tallinnasse, sest asju, millest minu tegevus sõltus, siin enam ei otsustatud. Haapsaluga olen seotud piisavalt, et siin maksumaksja olla. Ka umbes kolmandik minu ärihuvidest on Läänemaal.
Mis mind rõõmustab – kõik see, mis suviti Haapsalus toimub. Murede poole pealt – hiljuti tegi Praxis põhjaliku uuringu Eesti maakondade arengu kohta. Läänemaa koha pealt olid nii läänlased ise kui ka eksperdid ühel meelel, et meil on siin kaks kaalukalt suurt arengutakistust. Esiteks, riigi regionaalpoliitika ei toeta küllaldaselt maakondade tasakaalustatud arengut. Teiseks ei ühti kohalike omavalitsuste huvid maakonna kui terviku omadega. Need ongi asjad, mis mulle muret valmistavad, neile on edaspidi mõtet oma ärist ja perest üle jääv aeg suunata. Siia alla käib raudtee taastamine, arvamuse avaldamine haldusreformi asjus ja muu säärane.
Üks oluline muudatus, mis Läänemaad kohe lähitulevikus puudutab, on haldusreform. Läänemaal on võimalikud mitmesugused liitmistehted. Milline variant oleks teie hinnangul kõige parem?
See on äärmiselt tähtis teema. Kurvastab see, et osa omavalitsusjuhte ei saa aru, et praegune olukord võimaldab riigi toel teha seda, mis 20 aastat ei ole võimalik olnud ja mis ka järgmised 20 aastat tõenäoliselt jutuks ei tule – maakonnasuuruse omavalitsuse moodustamine. Sisult saaksime vallavolikogu nime all maakonnavolikogu. Küll ükskord ka maavanema ametinimetus vabaks jääb.
Ma ei ole kuidagi nõus Haapsalu linnapea Urmas Suklesega, kes Lääne Elu sõnul ütles, et selline otsus ei ole mitte kodanikuinitsiatiivi küsimus, vaid see peab tulema ülevalt. Loomulikult on see, kuidas omavalitseda, kodanike otsustada. Ametnike roll on selleks võimalikke lahendusi pakkuda, aga mitte kuskilt otsast ei saa see olla nende otsustada!
Mõneti on tegu nagu karujahile minekuga. Okei, karuga võib asja ju arutada, kuid jahi käiku karu otsustada jätta ei ole mõttekas. Karud aga peaksid endale teadvustama, et mitte keegi vähegi pädevatest inimestest tööta ei jää. Haldusreformi tähtsa eesmärgina nimetatakse efektiivsust. Jah, muidugi! Aga mitte sel viisil, et väiksem hulk inimesi teeb sama töö, vaid nii, et samad inimesed korraldavad asju paremini ning tulemuseks on senisest rohkem ja kvaliteetsemad teenused.
Mis juhtub, kui ühte suurt omavalitsust ei tule?
Praeguse kolme omavalitsuse variandi puhul saaksime ühe keskmise suuruse ja tugevusega omavalitsuse, kui Haapsalu linn Ridala valla või osa sellest alla neelab, siis ühe kõhnapoolse ilma tõmbekeskuseta valla ja ühe nõrga valla nõrga tõmbekeskusega.
Igasugune maa ja linna vastuolu tuleb tuua ühe laua taha. Lahing külade pärast on Suur-Tallinna sõjas muu Eestiga juba kaotatud, nii et viimases hädas tuleb kaevikud kaevata seni veel tõmbekeskusena toimivate maakonnalinnade kaitseks. Aga maakonna piirile, nii kaugele kui tõmme seda võimaldab, mitte linna ja selle loomuliku tagala vahele, nagu see plaanis on. Suurema omavalitsusega hakkab tööle mahuefekt. Suurel vallal on suurem sõnaõigus ja suuremad võimalused.
Linn saab olla vaid nii tugev, kui hästi suudetakse oma tagalat arendada. Elanike ja töökohtade pärast ei käi ju võitlus Haapsalu ja Taebla, saati siis Lihula vahel, vaid see on Läänemaa versus Mulgimaa, versus Paide- ning Saaremaa ja nii edasi.
Räägime ettevõtlusest kah. Haapsalu elas eelmisel aastal üle paraja šoki, kui PKC oma tegevuse siin lõpetas. On avaldatud arvamust, et suured ettevõtted ongi Haapsalu oludes risk ja meile paras ettevõtte suurus oleks kuni 50 töötajat. Milliseid ettevõtteid Haapsalus näeksite ja kuidas neid siia meelitada?
Raske küsimus. PKC on hea näide, sest rajati Haapsallu ainult seetõttu, et tollal oli Tallinnast ja Harjust väljapoole investeerimine 26 protsenti odavam. Reegel oli lihtne, süsteem toimis, aga kahjuks oli selle meetme eluiga vaid kaks aastat ja põhjalikke muutusi ei saavutatud. Et PKC oli siin tervelt 15 aastat, on pigem edulugu. Firma suurusest ei sõltu miskit.
Mida teha? Praegu on rasked ajad, sest investeeringute meelitamisel oleme riigina veidi halvemas seisus. Me oleksime eelmisel aastal peaaegu Uksetehase kõrvalkrundile Soomest ligi 80 töökohaga tootmise toonud, aga läbirääkimiste lõppstaadiumis otsustas soomlane Läti kasuks – seal maksis riik üle poolte uutest seadmetest kinni. Meil on aga riik otsustanud ettevõtluse toetamisse minevat euroraha sel perioodil kolmandiku jagu vähendada ja otsetoetusest peaaegu loobuda.
Tõenäoliselt saaks ka maakondliku arenduskeskuse võimekust paremini suunata.
Nüüd on riigil kaval plaan teha juurde tööstusalasid. Tore muidugi, aga tühje tööstusele sobivaid krunte piisab ka praegu. Tallinnast investeeringutega välja tulla ei ole kasulik, aga võiks olla. Põhjenduseks tuuakse liberaalne maailmavaade, aga minu arust ei tähenda see lihtsalt minnalaskmist, vaid sekkumist minimaalsel vajalikul määral.
Teine Haapsalut kummitav mure on juba aastaid kahanev elanike arv. Otsitakse ravimit. Mis see olema peaks?
Eks see ole kõigi omavalitsuste mure peale Harjumaa ja paari suurema linna. Töökohti on vaja! Hiljuti küsiti televisioonis tööandjate keskliidu juhilt Toomas Tamsarelt, miks väljapoole Suur-Tallinnat töökohti ei tehta. Vastus oli ammendav: pole kasulik. Seega, kui tahad midagi saada, siis pead peale maksma. Küll tulevad kunagi ka vastavad meetmed, et ettevõtjal oleks kasulikum need töökohad teha Haapsallu, mitte näiteks Viimsisse. Ka Euroopas on seda trendi märgata, et inimesed hakkavad uuesti suurlinnadest tagasi kolima. Kui see aeg ka meile jõuab, peab Haapsalu olema valmis neid konkurentsivõimelisema elukeskkonnaga siia meelitama ja vastu võtma. Miks peaks üks pere, kes on otsustanud Tallinnast ära kolida, valima ainukese mandrimaakonna Eestis, kus puudub kiire rongiühendus pealinnaga?
Jõudsimegi jälle raudteeni. Te olete sel aastal avalikkust kahel korral põhjalikult üllatanud – siis kui tegite koos Veiko Tishleriga Haapsalu raudtee taastamiseks aktsiaseltsi ja MTÜ Pagula. Te olete ärimees ja seega rahalise kahju peal ilmselt väljas pole. Kuidas nende projektidega on – miks te need tegite?
Muidugi tahaks kasu saada! (Uus muheleb, kuid jääb siis kohe jälle tõsiseks – toim.) Aga see ei tähenda, et see kasu peab vahetu olema. Mulle on kasuks, kui elukeskkond Läänemaal on konkurentsis teiste maakondadega tugev. Mulle on kasuks, kui kas või avalik sektor loob juurde töökohti, olgu või pagulaste kodustamiseks. Viimastel aastatel oleme kaotanud paar head spetsialisti Tallinnale, sest nad ei ole abikaasadele siin tööd leidnud ja ühendus Tallinnaga pole piisavalt hea.
Juunikuust peate läbirääkimisi majandusministeeriumiga, et alustuseks taastada raudteeliiklus Riisiperest Turbani. Ministeerium ei tundu sellel teemal kõige jutukam olevat ja signaalid on pigem skeptilised. Kuidas selle asjaga siis on – kas rong juba paistab või mitte?
Läbirääkimised asjaomaste instantsidega küll venivad, kuid kokkuvõttes siiski sujuvad. Aktuaalne teema on see, kuidas leida tasakaalupunkt projekti ebaõnnestumise riski jagamisel riigi ja erainvestorite vahel. Tehnilised küsimused on lahenemas, lepinguprojekt on laual.
Järgmiseks oleme „poliitilise otsuse järjekorras”. Peaminister Taavi Rõivas on öelnud, et „on oluline, et üleeuroopalise transpordivõrgu projektide hulka arvataks erandkorras ka majanduslikult vähetasuvaid projekte, sest muidu seatakse väikese rahvaarvuga liikmesriigid ebavõrdsesse olukorda”. Võtmeküsimus on see, et meie projekti koheldaks samade põhimõtete järgi kui Rail Balticut, et regionaalpoliitika jõud teel Brüsselist Haapsallu Riisiperes ei raugeks.
Kui palju te Veiko Tishleriga raudtee projektile raha kulutanud olete?
Palju. Kui palju, ei taha öelda, sest kui asjaks läheb, on meie kulud niikuinii avalikud. Kui aga ei lähe, on piinlik, et nii palju on kulutatud.
Kui lähiajal asjaks ei lähe, mis siis sellest projektist saab?
Ootame enne, siis vaatame.
Ja Pagula?
Pagula… (Uus teeb väikese mõttepausi – toim.) Kevadel jälgisin Kreeta saarel poolpuhates Euroopa pagulasteema eskaleerumist ja reaktsioone Eestis. Kui lugesin Lääne Elust, et Ridala vallavolikogu arutab valitsusele kirja kirjutamist teemal „meie valda ei tohi seda värvi ja seda usku ja sellekeelseid elanikke tulla”, siis vaatasin, kuidas moslemi usku töömehed – muideks, igati tublimad töömehed kui kohalikud kreeklased – parasjagu õues aeda ladusid. Otsustasin, et pean midagi ette võtma. Sealt see MTÜ mõte tuligi.
Siia juurde ma tsiteeriksin üht Soome kõrget politseinikku: „Kui mõelda, et nad on oht, siis nad on. Kui mõelda, et nad ei ole, siis ei ole.”
Algusest peale oli selge, et jutt „massiimmigratsioonist” Eestis on vastutustundetu liialdus oludes, kus soomlased ja rootslased rabelevad ligi 50 korda suuremate pagulaste hulgaga kui see meie tibatilluke kvoot. Vaata aknast välja – külm, kõle, taevast tuleb mingit sodi alla, mille kohta isegi eskimotel nime pole. Elatustase pole ka just kõige kõrgem. Meile ei pageta ulaelu otsima. Kui pagulane vabatahtlikult meile tuleb, siis on ta ilmselgelt hädas.
Lehe kommentaariumis üksteise üleskütmise asemel peaks hoopis lugema, mida on selle kohta arvanud Siim Kallas, vennad Tarandid, viimati Mati Heidmets. Piisab ka, kui lugeda, mida arvab asjast Kivirähk. Loomulikult ei meeldi mullegi, et Euroopa piirid ei pea, aga Euroopa saab hakkama, ühise piirivalve loomise otsused on juba sündimas.
Kas see, mis 20. detsembril Haapsalus toimus – viitan EKRE korraldatud meeleavaldusele –, tulenes auklikust lugemusest või millestki muust?
Kui ma vaatasin pärast Lääne Elu portaalist fotosid, siis mõtlesin küll, et kuidas see asi sai nii kaugele minna. Eks siin ole kaks poolt. Üks on, jah, teadmatus. Tõenäoliselt liiguvad inimesed eri inforuumides. Seepärast ma neid mehi lugeda soovitasingi. Vaadates, kui segadusse inimesed aetud on, kahetsen, et ei teinud Pagulat varem ega investeerinud selgitamisse ja informeerimisse rohkem, aga ma tõesti lihtsalt ei kujutanud ette, et see põld on nii kündmata. Ma ei osanud arvata, et sellelt pinnalt on võimalik rahvast nii üles ässitada. Seda enam, et valimisi ju praegu ukse ees pole.
Inforuum ja lektüüri valik sõltub suuresti saadud haridusest, ütlevad teadjad. Te olete varba ka sellesse valdkonda maha pannud.
Jah. Viimased poolteist aastat olen hoidnud silma peal neil Läänemaa lastel, kellel on oht põhihariduseta jääda. Tegime MTÜ Hoovõtukeskus, mille huviorbiidis on umbes 150 last pisikeste õppimismuredega, neist kolmandikul on mured juba suuremad. Plaanis on kolme aasta jooksul leida ja katsetada mitmesuguseid tugimeetmeid, et need lapsed saaksid põhihariduse kätte normaalajaga, sest see on nende põhiseaduslik õigus. Kõigil vanematest ja koolidest kuni omavalitsusteni välja on aga kohustus neile see õigus tagada. Kelle puhul see süsteem tõrgub, neid püüame aidata.
Väga meeldiv on see, kui palju vabatahtlikke on olnud nõus kaasa lööma tugiperede projektis, millele ka riik on Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kaudu õla alla pannud. Uuest aastast proovime koostöös e-kooliga rakendada vanemate SMS-teavitamise teenust – puudumiste, puuduliku hinde ja eeloleva kontrolltöö kohta. Sisult on see sama asi nagu vanasti õpilaspäevik. Hästi on käima läinud ka riskilaste laagrid, kus kooli- ja koduvälises keskkonnas üritatakse pöörata ohtlikku „ah, nagunii on kõik juba nässus”-hoiakut. Üht-teist on meil veel plaanis, mida järgmisel aastal teha.
Mida järgmiselt aastalt ootate?
Eesmärk on, et kõik alustatud asjad liiguksid kukesammukese edasi ja et midagi alustatust ära ei kukuks. Generaalplaanis mul midagi muud uut ja suurt, mille kordaminekut ootan, polegi. Aga on reaalne oht, et lapselapsi tuleb juurde – see on kõige tähtsam ja tõsisem projekt!
Mida soovite läänlastele?
Kainet meelt ja et läheks vähemalt sama hästi kui ülejäänud Eestil!
uus on üks nendest kes tulevikus rahvakohtu poolt surma mõistetakse
Jah, Euroopas on hea reisida ning näha, milline katastroof ja sisekonflikt ootab Euroopat. Täna on see juba osalt kohal – erakorraline seisukord Prantsusmaal ja tuhended sõdurid tänavatel. Hämmastav, kui mõni mehike on sellest teinud vastupidised järeldused – veel rohkem muidusööjaid, valepõgenikke ja terroriste, nüüd ka Eestisse!
Mõtle ja imesta kust kohast sellised inimesed tulevad nagu Koit Uus. Kelle ainus mõte on see, kuidas saaks enda rahva maha müüa. Ilmselt müüks selline vend enda vanaema ka maha kui vaid võimalus avaneks.
kes teeb viiolit, kes pabulaid
teeb molemat,ja eluke praegu lill
Labane rahva ja kodumaa reetur. Hea, propagandavankri ette rakendatav, eesel. Aga nagu me teame, on igal oinal, oma mihklipäev…
ka oinapaev,.
Moslemid on tõesti pühendunud tegijad! Pariisis toimunu on selle kinnituseks!
Soome valitsusele piisas sellest kogemusest.
hämarad tehingud, sm. Uus.
Ja kas tõesti Pagula ei teadnudki, et nende Haapsalu kontori akende all oli aktsioonipäev? Meenutagem taas.
https://plus.google.com/photos/113379710893699981306/album/6230407449113530161
Meenutame, et MTÜ Pagulal ei ole Haapsalu kaubamaja juures üldse mingit kontorit. Tegemist oli EKRE arusaamatu väljamõeldisega.
Huvitav miks peab lääne elu enda aast esimest päeva koha pagulaspropakandaga alustama. Kui Uus väidab et “moslemi usku töömehed – muideks, igati tublimad töömehed“ siis see näitab et pagulasi käsitletakse meil kui orja ja majanduslikult on mõttekas selle orjaäri legamiseerimisse investeerida. Ilmslelt üritatakse läbi teieste rahvaste tragöödiate endale odavat töjõudu saada. Ilmselt on probleem ikka selles et uusi vanamehe firmad ei suuda läänemaa inimestele palka maksta sest Uusile uue mersu ostmine on tähtsam.
see ongi
kuidas ta varastas KEKi varad,oli enne ju nagu puksinoop paljas ja volgades,wtf.
mis on reeturi palk, sama süsteem on rootsis, nüüd mõned loodavad sellest kasu saada, jätke need nimed meelde,