Urmas Lüüs läks Rootsis metsa ja proovis, kas saab metsast leitud asjade abiga endale mõne tööriista teha. URMAS LÜÜS
Tallinnas A-galeriis on viimast nädalal lahti Haapsalust pärit metallikunstniku Urmas Lüüsi näitus „Verest ja rauast”.
„Sellega on üks naljakas lugu,” ütles Urmas Lüüs näituse sünni kohta. Kaks aastat tagasi Rootsis õppides tundis ta, et traditsiooniline sepakunst teda ei rahulda. See on taandunud dekoratiivkunstiks, küünlajalgade jms tegemiseks. Rauatöö sai aga alguse tööriistade tegemisest, see oli ellujäämiseks hädavajalik oskus.
„Kas mina kui metallikunstnik oleksin võimeline oma kunstiteadmisi kasutama ellujäämiseks?” esitas Lüüs endale küsimuse ja otsustas, et läheb, kaks kätt taskus, metsa ja tuleb sealt välja suure noa, kiini või matšeetega, millega saab maja ehitada, ennast kaitsta, teed rajada. Ta tahtis teada, kas tema kunstnikuoskustes on midagi reaalselt praktilist.
Kevadel 2013 pani Lüüs kaks kätt tasku ja läks Rootsis metsa.
„Luusisin ringi, otsisin materjali,” kirjeldas Lüüs. „Teadsin, et mul on vaja toorikut, millest sepistada matšeete ja ehitada ääsipesa. Leidsin vana prügikoti, tegin sellest sepalõõtsa. Jahimehed olid jätnud metsa põdrajäänused, sain säärekondist düüsi, mis ühendas lõõtsa ääsiga.”
Lüüs kasutas vana lõkkeaset ääsina. Tegi tule üles ja ajas leitud metalltoru kuumaks. Alasiks sai suur kivi, sepahaamriks sobis väiksem kivi. Lõpuks ihus ta liivakivi peal kiini teravaks ja raius ühe üsna jämeda kuivanud puutüve vastse tööriistaga juppideks.
Lüüs ei hakanud soomaagist rauda sulatama. „Kujutasin ennast ette urban-nomaadina,” ütles Lüüs. „Tulevikunomaadina, visioonina endast kui meie ühiskonna-järgsest inimesest, kes peab ellu jääma olukorras, kus metsa all vedeleb vanarauda.”
Lüüs oli metsas ühe päeva, hommikust õhtuni.
A-galeriis on võib nüüd vaadata matšeetet ja videot selle tegemisest. Lüüs võttis oma tegevuse üles ja tegi sellest filmi.
Näitus avati 16. oktoobril ja läheb maha 9. novembril. Tegemist on Lüüsi kolmanda isiknäitusega.
Urmas Lüüsil on töökoda Tallinnas, kus ta teeb tellimusi ja töid galeriidele. Sellest sügisest on ta veel kunstiakadeemias õppejõud. Ta õpetab ehte- ja sepakunsti tudengeile ning magistrantidele, kuidas panna asjad elama ehk kuidas ühendada esemeid heli ja valgusega. Enne seda oli ta Amsterdamis ühe kunstniku assistent.
Lüüsil on käsil ka üks lavastus, „Püha müra tihenemine”, mille esietendus tuleb 19. novembril Telliskivi loomelinnakus sõltumatu tantsu laval. Lavastuse keskpunktis ei ole mitte inimene, vaid heli, valgus ja tehnoloogia.
