Ohkan sügavalt ja tänan, et möödas on see aeg, kui rahvale pakuti ja serveeriti mitmesuguseid kattega ja katteta lubadusi. Lõppenud on päevad, kui postkastid olid täis klantsitud piltidega lubadusi, telekanalites hakkisid põnevaid saateid tüütuseni kedratud valimisreklaamid. Selleks korraks on siis ehk kõik ja lõpuks saab ka rohkem hakata mõtlema kevade ja tärkava looduse peale, kirjutab Haapsalu linnakodanik Heino Tamm (pildil).
Tõdemus, et inimesed on poliitikas ja poliitikuis pettunud, on saanud tänapäeval käibefraasiks. Enne riigikogu valimisi oli selgelt tajutav avalikkuse soov näha tulevikus riigitüüri juures ausamaid, usaldusväärsemaid ja põhimõttekindlamaid inimesi kui seni.
Igihalja ütluse järgi pidavat iga rahvas oma parlamenti ja valitsust väärt olema. Tõepoolest, miks peakski rahvaesinduse eetiline pale olema hiilgavam kui valijail endil. Ajakirjandusest leiame poliitikute kohustusliku sarjamise kõrval peaaegu iga päev fakte, mis kõnelevad inimeste küünilisusest, omakasupüüdlikkusest või lihtsalt laiskusest kõige erinevamail elualadel. Miks imestada siis samade omaduste olemasolu üle poliitikuil. Muidugi võib aeg-ajalt vabastada ametist mõne eriti pika paturegistriga riigiametniku, uut aga pole võtta kusagilt eetilisest reservaadist, vaid ikka sellest keskmisest ja rikutud ühiskonnast.
Valimistulemused pakkusid seekord mõningaid üllatusi. Valijast rahvas oli valmis muutusteks. Lähiajaloost on aga ka näiteid, kus uutel üritajatel on jätkunud vaimuärksust ainult üheks-kaheks valimisperioodiks. Milles kiire hääbumise põhjus? Raske öelda, aga võib-olla on kaks suuremat, Reformi- ja Keskerakond nii mõjuvõimsad, et suudavad oma muusika järgi uusi tulijaid tantsima panna? Kes nooti ei tunne või seesugust muusikat ei talu, peavadki tantsupõrandalt ära tulema.
Kuus erakonda riigikogus on parem kui neli. See annab rohkem võimalusi laiapõhjalisema valitsuskoalitsiooni moodustamiseks, kui just Reformierakond, kellele president ilmselt teeb ettepaneku valitsus moodustada, ei lähe vähemusvalitsuse moodustamise teed. See variant oleks hukatuslik eelkõige Reformierakonnale endale ja külvaks ka suurt ebastabiilsust kogu riigi valitsemisse.
Valimistel saatis edu just täisnimekirjadega välja tulnud erakondi. Uued riigikokku pääsenud, Vabaerakond (EVA) ja Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kärpisid eelkõige kolme, seni riigikogus olnud erakonna tiibu. Üsna oluline on seegi, et kui eelmistel riigikogu valimisel jäid viieprotsendilise valimiskünnise alla 60 424 inimese hääled, mis läksid hiljem n-ö liikuma, siis nüüd jäi selleks arvuks kõigest 10 183. Arvata võib, et uued tulijad said just suurema osa neist häältest endile. Valijail oli seekord suurem kindlus kindla peale välja minna. Kui kasutada majandusterminit, siis kaks turuliidrit – Reformi- ja Keskerakond –, vastandasid end peaaegu kõiges. Kohati jäi mulje, et need kaks suurt, kelleks nad endid tihtilugu peavad, kemplesid aina Pearu ja Andrese moel, teisi seltskonnas olijaid ei pidanud nad üleüldse võrdseiks kambajõmmideks. Valijad olid küll seesuguse üleoleva käitumise tõttu segaduses, aga see andis neile ka selgema otsustusvõime. Võitjaks tulid neis oludes just need riigikokku uued tulijad, kes talitasid põhimõte järgi: vähem sõnu, rohkem lihtsat, igapäevast tööd. See toimis…
Elu on aga näidanud, et pärast valimisi peame olema valmis ka halbadeks uudisteks. Ei ole enam üllatus, kui hakatakse rääkima, et lubadusi ei saa täita, sest teha tuleb kompromisse koalitsioonipartneriga, ning mis veelgi üllatavam – tuleb arvestada tegeliku elu vajadustega.
Jõudu ja hakkamist ning sisemist kodurahu uuele riigikogule! Tahaks loota, et hallis argipäevas ei unusta te ega jäta üksi oma muredega ka kõige tavalisemat Eestimaa inimest, kes andis oma hääle lootuses, et elu Eestis läheb päev-päevalt paremaks.
Heino Tamm, Haapsalu linnakodanik