6

Aidi Vallik: Jobud ja kõvatamine

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Lõppeval nädalal ohtralt meediakajastust pälvinud Partsi jobu–skandaal polnud poliitiliselt kuigi tähtis, kuid oli see–eest üsna ilmekas suhtumis– ja suhtlemisalane õppetund.

Või mis õppetund. Pigem oli see ilmekas näide meie seatute ja valitute suhtumisest maailma ja elu asjadesse.

Olen näinud meie valitsuserakondade esindajaid teleekraanilgi nõutult ütlemas, et nad lihtsalt ei mõista, mis suhtumist neilt siis oodatakse, miks aina kostab kriitilisi hääli, et nende suhtumisega sellesse ja tollesse, maasse ja rahvasse, jagamisse ja valitsemisse olevat midagi viltu. Mis täpsemalt, seda ei osata nimetada.

Ei oska minagi, sest on asju, mis ei ole üheselt nimetatavad, kuid see–eest on nad kirjeldatavad ja analüüsitavad. On käitumisviise, mis oma järjekindluses kirjeldavad teatud suhtumist, sedasama udust ja imelikku asja, millest muudkui räägitakse, aga millele näpuga näidata pole võimalik.

Niisiis, minister Parts süüdistab Leedu asjaomaseid juhte Rail Balticu projekti mõttetus venitamises ja nimetab neid jobudeks. Jah, polnud ilus ega poliitiliselt korrektne. Kas see pidanuks ajakirjaniku klaviatuurist hiljem läbi klõbisema või mitte, pole siinkohal sisulises, st suhtumise mõttes oluline. Oluline on see, mida too Partsi arvamus näitas.

Kõigepealt on selle arvamusavalduse taga kindel usk, et Rail Balticu projekti oma praegusel kujul tuleks viivitamatult selle teostamise juurde asuda, ja et kõik need, kes nii ei arva, on mõttetud jokutajad, iseloomutud, saamatud ja ettevõtmatud inimesed, st jobud.

See on ausalt öeldes väga enesekindel, ülbe veendumus. See on usk, et ainult minul või meil on alati õigus, et mina või meie oleme head, targad, osavad, nutikad. Ainus võimalik variant riiki õiges suunas tüürima… Ja kõik, kes pole meiega samal arvamusel, ei hoia sama tempot, ei toeta meie sihte ja seisukohti, eelistavad teistsuguseid valikuid, on jobud, virisejad ja seemnesööjad. Teistsuguste valikute, võimaluste ja sisulise arutelu välistamiseks on selline halvustamine ja sildistamine parim relv.

See on krooniline sisim usk enese väljavalitusse ja ainuõigsusesse. See on viga, millest algavad teised vead: alternatiivsete seisukohtade mittekuulamine ja mittearvestamine, nii ekspertide kui ka kodanikurühmituste tõrjumine ja ignoreerimine, millest omakorda tulenevad projektide ellurakendamisega kiirustamine, tormakus, ennatlikkus ja paljude asjaolude mittemärkamine.

Eestile on nüüd lausa kombeks tormata enne tegema ja siis nuputama, mis valesti läks ja kes küll võiks süüdi olla. Mõelgem Estonian Airi peale, avanenud elektriturule, „porgandiliiklusele” ja kõrgharidusreformile ning ka alles kavandatavale töövõimetusreformile, mis viiendiku sante hoobilt jalgade peale tõstab ja tööle saadab, vähemalt paberi peal. Julk–Jüri sõnu kasutades läheks issanda päike enne looja, kui valitsuse puudulike projektide registriga lõpuni jõuaks.

Miks need on puudulikud? Miks peaaegu alati ilmneb uute seaduste rakendamisel, uute suurprojektide teostamisel hulk jamasid? Aga sellepärast, et see, kes on ise tark, ei kuula kedagi. Ei ole vaja sisulisi eksperte ega eelanalüüse, kui kõik käib iseenese tarkusest ja kabinetilaua taga. Ja eelkõige kiiresti.

Ainult nii võib pähe tulla süüdistada leedukaid, et nad ei torma, pea ees, ohverdama osa oma maaelust, põllumajandusest ja keskkonnast Rail Balticuga saabuvate majandushüvede nimel — nii nagu meil kabinettides ollakse valmis tegema kõigist trassi teele jäävaist kodanikualgatustest hoolimata.

Jah, võib-olla mõtlevad leedukad tõesti kohatult kaua, kuid neil on see õigus. Neil on aga ka kohustus hoolitseda oma maa ja rahva eest, et see hiigeltrass võimalikult vähe maa–asulaid, kaitsealasid, majapidamisi ja põllumajandusettevõtteid lömastaks. Olgu nad siis pealegi meie vägevate arvates nõnda toimides jobud.

Nimetades kedagi nõnda kas meeles või keeles, väljendame oma suhtumist. Sedasama suhtumist, mida ühe sõnaga nimetada või millele näpuga otse peale näidata ei anna, kuid mis mõjutab elu seda rohkem, mida mõjukam on nii ütlev või mõtlev inimene. Halvustava hinnangu andmine tähendab enda vastandamist. Nii et… mis võiks siis olla „jobu” vastand? Ma küll ei tea, kas see on päris õige, aga on üks tore sõna: kõvatamine.

Aidi Vallik
Aidi Vallik,
kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tätte
Tätte

Jobu,tobu,sobu

ätt.
ätt.

Leedukatel valmib järgneval aastal Poola Vilnius raudteelõik,muide Euroopa rahadega,milleks neile veel seda eestlaste ja lätlaste jama?Kui niisugune on tegelikkus,siis kas mitte jobud ei ole meie ministrid koos eurovolinikuga?Või on see Poola Vilnjus lihtsalt unenägu??

Sass
Sass
Aidile
Aidile

tore on kui saab kõvatada. muidu tõsta veel kulbiga sisse.

Rein Vatku
Rein Vatku

Leedukad vist ajavad taga Vilniusest läbiminekut, kuna Vene suunaline transiit käivat sealtkaudu. Usun, et venitamise taga pole ainult suur soov kõigi arvamusi kuulata, pigem ülikõva lobitöö oma raudteetegelaste poolt. Ehk siis ühed mõjuvõimsad ärihuvid.

Sass
Sass

Veerukirjanik on ka üks tore sõna, ilma kõvatamata 🙂

wpDiscuz