Põhja–Eesti regionaalhaigla ülemarst ja kliinikute juhid tutvusid Läänemaa haiglaga ja pidasid juhtkonnaga nõu, kuidas koostööd paremaks muuta.
Läänemaa haiglas on n–ö oma arste umbes kolmandik, ülejäänud käivad väljastpoolt. Pool külalisarstidest, keskeltläbi 15, on Põhja–Eesti regionaalhaiglast (PERH).
„Teisiti ei oleks võimalik, see on paratamatu,” tunnistas Läänemaa haigla peaarsti asetäitja Kai Tennisberg. „Püüame vältida järjekordi spetsialistide uste taga, et patsient pääseks kas Haapsalus või Tallinnas kõige kiiremat teed mööda oma muret lahendama.”
PERHi visiidi üks käegakatsutav tulemus on, et rinnavaevustega patsiendid pääsevad edaspidi kiiremini uuringutele ja vastuvõtule.
„See võib lühendada probleemi lahendamist kuude võrra,” ütles PERHi ülemarst Sergei Nazarenko. „Kui haige suunatakse regionaalhaiglasse ja kahtlus leiab kinnitust, saame alustada kiirendatud korras diagnostikat ja ravi. Rinnavähi korral on see eriti tähtis.”
Nazarenko ja Tennisberg pidasid tähtsaks ka arstide omavahelist suhtlemist. Kui Läänemaa haigla patsient suunataksegi regionaalhaiglasse, tuleb ta Läänemaale järelravile ja siis on vaja sidet hoida nii erialases kui ka inimlikus mõttes.
Tennisberg lisas veel ühe tahu. Kui Haapsalus on valves üks arst, ei ole tal keerulisema juhtumi korral kellegagi nõu pidada. Suures haiglas on aga igal ajal palju arste.
„Meile on tähtis, et saaksime võtta telefoni ja nõu pidada, analüüse ja pilte näidata — see kõik on praegu võimalik,” sõnas Tennisberg. „Peaasi, et me ei ole oma hädaga üksi.”
Külalisarstid toovad ravi kodule lähemale
Koostöö teiste haiglatega käib Läänemaa haiglal juba aastaid. „Mõni meil residendina alustanu on jõudnud saada juba kuulsaks tippkirurgiks,” ütles Tennisberg.
Peale PERHi arstide võtavad Haapsalus haigeid vastu ka arstid Tallinna teistest haiglatest ja Pärnust. Suurim puudus on anestesioloogidest — Tennisbergi sõnul on peaaegu kõikide haiglate narkoosiarstid Saaremaast Valgamaani juba Haapsalus käinud, sest pärast Jüri Jelistratovi surma ei ole Haapsalus oma anestesioloogi.
Läänemaalt saab eriarsti jutule enamasti varem kui Haigekassa kehtestatud kuus nädalat. Kui järjekord venibki üle kuue nädala, siis mingil muul põhjusel, näiteks tahetakse mingi kindla arsti juurde.
Pikimad on järjekorrad südamearsti ja neuroloogi juurde, mõlemad on kohalikud ja haiglas põhikohaga tööl. Külalisarstidel on vastuvõtt kord kuus või veidi tihedamini.
„Hea, kui üks südame– ja üks närviarst hakkaks mujalt käima,” ütles Tennisberg. „Siis ei pea teise arsti arvamuse saamiseks haiget Tallinna saatma.” Suur on vajadus ka teise, laste ravile spetsialiseerunud psühhiaatri järele.
Enda ortopeedi maakonnahaiglas ei ole, kuid Haapsalus oli vahepeal koguni neljal ortopeedil oma vastuvõtt. Praegu on neid järel kolm, sest üks arst täiendab end Singapuris ja naaseb oktoobris. Kuigi ortopeede on mitu, on järjekorrad nende jutule pikad.
„Rahvastik vananeb ja liigesed koos nendega,” ütles Tennisberg. „Proteese meie opitoas ei panda, aga muud liigesehädad saavad kohapeal korda.”
Raha veel jagub, aga arstid ja õed on läinud
Haigekassa raha vähesust Läänemaa haigla juhid ei kurda, küll aga on puudu arstidest.
Mitu Haapsalus käinud anestesioloogi ja kirurgi on vahetanud Läänemaa Soome vastu. „Neid on tõesti rohkem kui ühel käel sõrmi,” ütles Tennisberg. Helsingi või Haapsalu — vahemaa on ühesugune, aga summades, mida arst nädalavahetusega siin– või sealpool lahte teenib, on mitmekordne vahe.
„Haigekassa pakub raha, aga pole arste, keda vastuvõtule panna,” sõnas Tennisberg.
„Kellel on vaja ja kes on tahtnud, on ära läinud, ja neid on palju,” tunnistas ka Nazarenko. „Kes on jäänud, teevad oma tööd ihu ja hingega. Kuni see nii on, on meil suhteliselt turvaline.”
Siia jäänud arstid väärivad tänu ja tunnustust, sest kindlasti ei pane raha– või tööpuudus arste Tartu– ja Valgamaalt või üle mere Saarest ja Hiiust Haapsalus valves käima. Neis inimestes on missiooni– ja kollegiaalsustunnet, toonitasid nii Nazarenko kui ka Tennisberg.
Nazarenko sõnul on tänavu tekkinud terav puudus kutseoskusega meditsiiniõdedest.
