Eile nostalgiapäevade raames peetud kohtumisõhtul-kontserdil vestles Aivo Paljasmaa Tõnis Mäega. Haapsalu kultuurikeskuses tuli jutuks Tõnise elu, looming ja filosoofia. Muidugi nostalgilisest aspektist.
Tõnis ja prantsuse keel
Tõnis on öelnud, et ta ei mõista prantsuse keelt rääkida ega saa sellest aru, aga see kõlab talle ikkagi justkui kunstiteos. „Kui sa kuuled, et keegi ütleb je t'aime… see kõlab nagu muusika, ning pole kahtlustki, mida see väljend tähendab. Isegi, kui sa tegelikult ei tea…“
„Mul ei ole elu sees olnud sellist päeva, kui ma ei laula,“ tunnistab Tõnis. Isegi kui ta seda ei adu, siis alateadvuses laulab ikka. Juba peaaegu 63 aastat, neist laval 45.
„Sa oled Eesti trubaduur,“ ütleb Aivo.
„Modernne trubaduur!“ lisab Tõnis.
Mees pilliga
Tõnise sõnul on kaks täiesti erinevat asja olla laval bändiga või olla laval üksi, pilliga. „Viimastel aastatel meeldib mulle üksi, sest siis olen ma vaba!“ Siiralt, käsi südamel, lubab Tõnis, et kahte ühesugust kontserti siis tulla ei saa.
Bändil on noodid ees, kõik mängitakse täpselt ühtemoodi, kokkulepitult, laulja sissetulekud on täpselt ühesugused, lisapause või improvisatsiooni ei saa toimuda. „Siis oled sa oled raamide sees,“ ütleb Tõnis. Klaveriga üksi olles suudab Tõnis saavutada selle seisundi, selle temperatuuri, milles sünnivad uskumatud lood. Kui muusikast saab muusikaloo pilt. „See, mis mind köidab,“ lisab Eesti modernne trubaduur.
„Sul on tugevalt arenenud visuaalne külg, mälestused, mälupildid, fantaasiapildid, segi lõhnade ja värvidega. Ning need lõhnad ja värvid jõuavad saalis istuva publikuni,“ kiidab Aivo.
Tempel loomingule
Tõnis jutustab, kuidas ta tegi kunagi Kuku raadios saadet „Liivakell“. Igapäevane kahetunnise programmi väljamõtlemine pole kerge ülesanne. Kord leidis Tõnis lahenduse avatud telefoni saate näol. „Ütlesin helistage, ja rääkige mulle oma kõige esimesest mälestusest!“
Tõnise enda esimeses mälestuses on ta kahe ja poole aastane poiss Merivälja karges talves. Vanatädi veab väikest Tõnist kelgul. Tõnis teab, et ilm pidi olema väga külm, sest telegraafi- ja elektritraadid undasid õhu käes ning kelgualused krudisesid. „See oli minu jaoks muusika!“ ütleb Tõnis siiralt. Erinevatel kõrgustel asetsevad traadid moodustavad huvitava klastri, justkui natuke hõõruva, kriipiva akordi.
Samal ajal loojub merele suur oranž päikesepall.
„See mälestus on jäänud mulle nii tugevalt sisse, et kui ma loon muusikat, istun klaveri taga ja improviseerin, võib kõik olla hästi, aga kui seda päikesemotiivi, seda lõhna ei tule, siis järelikult proovitu ei toimi. See on justkui minu tempel. Luba, et võin asjaga edasi tegeleda.“ Sellepärast mängib Tõnis ka, silmad kinni.
Merivälja kodust, kus Tõnis on sündinud, on ta muide ka luuletuse kirjutanud.
Olen sündinud idas Lääne tee 4
Ehk lääneski mõni striit ole Ost
Siin põhjamaal tihti näen lõunamaa mehi
Kes endale Jaapani auto on ost
Pensionärist trubaduur
„Kuule, sa hakkad varsti pensioni saama ju!“ hüüatab äkki Aivo.
„Kuule ma juba saan…“ vastab Tõnis.
„Mis asja?“
„Päriselt saan, mul on neli last, väiksed lapsed, ja ma saan sellepärast juba pensionär olla! Ma võin näidata, mul on see hallide kaantega ka. Ma ei teagi, mida sellega teha,“ kogeleb värske pensionär.
Tõnise tsirkus
„Lapsepõlves on mõned niisugused asjad… maailmataju, mille vanemaks saades kaotame. Mul on mõned asjad, mida ma lapsesilmadega üritan tagasi tuua. Näiteks tsirkus!“
Kord vaadanud kaheksa-üheksa-aastane Tõnis oma Pelgulinna kodu aknast välja loidu juunikuisesse suvepäeva. Asfalt sulas, linnud lendasid aeglaselt, koerad olid juba ammu garaažis või kuuri taga peidus. „On nii palav, et õhk vibreerib, kõik on justkui udu…“ kirjeldab muusik. Järsku märkab noor Tõnis, et tänaval kõnnib kolm elevanti. Kolm päris elevanti.
Hiljem selgus, et elevandid olid teel tsirkusesse. Tulid rongiga Tallinna, Kopli kaubajaama. Ja läksid sealt juba jala linna edasi.
Loe täispikkuses teisipäevasest Lääne Elu paberväljaandest.
