Innar Mäesalu tunnistas avalikult üles, et kandideerib Lääne-Nigulas häälepüüdjana, kuid ausus ei ole piisav vabandus. Vabandus ei ole ka see, et erakonnast oli alatu teda rumalasse seisu sundida. Just maavanema kohustus on jälgida seaduste täitmist Läänemaal.
Eelmise Lääne Elu uudis maavanema kandideerimisest uue valla volikokku tekitas hämmingut. Mees tunnistas küll kohe ausalt, et ei kavatse tegelikult Taeblasse kolida või valituks osutumise korral Lääne-Nigula volikogus tööle hakata, aga minu meelest pole see piisav vabandus.
Seisus kohustab. Valitsus on pannud maavanemale kohustuse jälgida seaduste täitmist Läänemaal ja siinsetes omavalitsustes. JOKK-skeem, valskus, valija lolliks pidamine ei sobi selle ametiga kuidagi kokku.
Küllap põhjustab kogu lugu maavanemale endalegi unetuid öid ja tegelikult on parteikontorist alatu inimest rumalasse seisu sundida. Kui oled aga kuradile sõrme andnud ja soovid riigikokku pääseda, tuleb kuulekas olla.
Võib-olla ongi jumet regionaalministri mõttel kaotada kohustus elada selle omavalitsuse territooriumil, mille volikokku kandideeritakse? Paljude inimeste igapäevaelu on väga liikuv. Tööl käiakse kodust kaugel, suvel elatakse ühes, talvel teises kohas. Mõned omavalitsused, nagu Haapsalu ja osa Ridala vallast on nii tugevalt kokku kasvanud, et piir nende vahel on lausa sümboolne. Aga praegu kehtib vana seadus ja see on täitmiseks. On eriti piinlik, kui susserdavad need, kes peaksid seaduskuulekusega olema eeskujuks: riigiametnikud, riigikogu liikmed, ministrid.
Nn võõrleegionäre on kohalikes volikogudes ka praegu ja võib-olla on mõnigi neist oma innukuse ja erudeeritusega tõstnud kogu volikogu kompetentsi. Siiski kardan, et positiivsed näited on pigem erand kui reegel.
Olen viimased kaks aastat elanud Tallinnas, aga Haapsalu linnavolikogu liikmena olnud Haapsalu elanike registris. Tunnen omal nahal, et ei suuda Haapsalu elul kätt pulsil hoida. Seepärast otsustasingi neil valimistel enam mitte kandideerida. Ka mitte Tallinnas, sest sealse eluga pole ma hoopiski kursis. Mõtlen siinkohal asumit, elurajooni, kogukonda, mitte keskerakondliku linnavalitsuse ülbitsemist, mis loomulikult iga pealinlaseni ulatub.
Mul on olnud au kuuluda Haapsalu volikokku järjest 20 aastat. Selle kogemuse põhjal söandan anda valijale mõned soovitused, mille põhjal oktoobris valik langetada.
Iga töö ei sobi igaühele. Volikogus on tähtis osata lugeda, küsida ja kõneleda. Volikogu liige peab tahtma ja jaksama lugeda mahukaid dokumente ka siis, kui need on tüütud ja kohati arusaamatud. Kui aru ei saa, tuleb küsida, mitte karta loll näida. Oma mõtteid peab julgema ja suutma arusaadavalt väljendada. Tundub väga lihtne? Ometi olen volikogus näinud küll ja küll kolleege, kes on kenad inimesed ja oma erialal tublid, ent ei saa loetu sisust aru, ei julge küsida ega hoopiski mitte avalikult üles astuda.
Muidugi soovitan valida inimesi, kelle südametunnistus pole karva kasvanud ja kelle õiglustunne on keskmisest suurem ning valulävi tavalisest madalam. Te tunnete nad ära!
Andres Ammas,
Haapsalu linnavolikogu liige 1993–2013
No leidsid ka kellele viidata, Toomas Paurile, oo püha müristus…
Valskus ja riigiamet on tänapäeval sünonüümid.
Minul on kahju, et Andres Ammas enam Haapsalus kandideerida ei taha. Oli üks sirge seljaga mees, valdas teemat, omas seisukohti. Ka kooli juhtimisega sai suurepäraselt toime. Tegelikult saan temast aru, 20 aastat ja mitte niisama pingi nühkimist vaid pidevat muret.
Paraku sellest mure tundmisest ja sirgeselgsusest enam kaugemale ei jõutudki.
nüüd laiemat pilti vaadata,siis on arengud lihtsalt viinud selleni,et inimesed ei ole enam eriti paiksed,liiguvad parema elujärje ja uute väljakutsete nimel ringi,maakonnast Austraaliani.Meenub üks tööotsimise kuulutus kuhu lõppu oli lisatud-kuulutus ei vanane-tööandjana küll sellist töötajat ei tahaks tööle võtta,aga reaalsus on selline,et paiksus,lojaalsus ja truudus ei ole enam argumendid,turumajandus,enesemüümine-“turul me oleme vennad ja õed”kehtib. Küsida tuleb otse-kas see kaupade,kapitali,teenuste ja inimeste vaba liikumine on tegelikult midagi mis kannab või lihtsalt lühike võimalus osade jaoks parema turupositsiooni saavutamiseks?Pikemas perspektiivis kulutab ta ressursid mis juurtega ühiskond on loonud.Püsimiseks on vajalik teatud tasakaal-peab olema palju neid kes kasvatavad juuri,siis võib olla ka neid… Loe rohkem »
hea lugu ja volikogu taset tõstis Andres ka.
kätt ei suuda kaks aastat pulsil hoida,elad Tallinnas aga ikka istud volikogus,miks?Kas see ei ole silmakirjalik või on see normaalne ja lubatud?
nimeta üks põhjus, miks ta ei võiks ega peaks volikogus “istuma”. Isiklikult arvan, et Ammasest on seal rohkem kasu kui kümmekonnast käetõstjast.
Kurb jah, et Ammas enam ei taha kandideerida. Oli vähemalt volinik, kes tutvus alati volikogu materjalidega, sekkus aktiivselt aruteludesse. Ei tahaks küll sellised volinikke nagu üks KE pikaajaline istuja, kes tõstab ainult siis kätt kui Karilaid tõstab ja pole vist ühtegi sõna kunagi öelnud. Ei saa aru, miks selliseid topiseid valitakse.Jah, aga ilmselt truud parteisõdurid, kes kunagi vastu ei ütle.
selliseid on seal vähemalt pooled ja mitte ainult keskis
Kui sa ise istud seal , siis on sul tõesti rohkem andmeid.
ei istu, aga see pole ju mingi saladus
no vat siis,
aga kassipüüdmise operaator on äge termin
Esiteks ei ole määsalu mitte mingi häälepüüdmise magnet. Teisalt millisest erudeerituse kompetentsist härra koorijuht räägib kui tema endiste erakonnakaaslaste mõttetasand on kasspüüdmise operaatori või surnukuuri uksehoidja tase. Aga juu on siis isegi koorijuhi haridusega inimesele saabunud mõned selgemad hetked, ning selgeks saanud et asi on ikka väga hapu ja kui sellest aru saadakse siis rakendatakse traditsioonilist minnalaskmise ja vastutusvabastuse efekti ning serveeritakse seda kui moraalijüngri südametunnistuse ärkamist ja töövõitu (pthüi) Tegelikkuses aga sepitsetakse plaani kuidas RESBUBLIKAT edasi panna ja kodukulud alla lõputut kampaaniat jätkata. Psüühilist analüüsi ei julge selle jutu peale välja tuuagi.