Kõigepealt oli kuulda, et Kaie Ilvese teine raamat jutustab meriseast. Selge, loomaraamat. Siis laekus parandus — raamat räägib piisamrotist. Nojah, vahet pole, ikkagi loomaraamat. Lõpuks, kui teos ilmus, tuli välja, et autor kirjutab veel ka põldhiirtest, roostikukarudest, konnadest ja kassist ning tegemist pole üldse loomaraamatuga.
Ilves joonistab sõnadega meie ette Beatrix Potteri pildimaailma, milles mitut seltsi pisiloomad kannavad pükse–veste–seelikuid, valmistavad maitsvat toitu, elavad inglaslikku elu inglaslikus maaolustikus, kus on õdus ja üksteist suuremat ei segata, respekteeritakse igaühe veidrusi ning veedetakse mõnusalt aega. Tööd ja kiiret ei paista kellelgi eriti olevat, kui välja arvata Nofur, kelle õlule on jäetud kogu majapidamine. Adeele küll tõlgib midagi saksa keelest. Kas see on hobi või töö, ei selgu.
Midagi on siin ka K. Grahame raamatust „Tuul pajuokstes”, tooni annavad Muumioru meelelaad ning väärtushinnangud. Moosi ei keedeta enda pärast, vaid talikülalistele. Kartulikeldrisse talvituma tulevaid konni ootavad öösärgid, punased vatitekid ja kakao koos kaeraküpsisega igal teisel ja neljandal laupäeval. Kellelegi ei soovita meelehärmi valmistada, isegi kui need teised seda sinule valmistavad.
See on turvaline ja rahulik ideaalmaailm, kuhu kõik saabujad on teretulnud, kus me kõik vahel sooviksime muretult elada või vähemasti oma talved veeta. Paradiis? Pelgupaik neile, kes pelgupaika otsivad — kas ebasobivate ilmastikuolude, üksinduse või mõttetu rabamise eest. Puhuti tekib lugedes tunne, et Peemot koos Wolandiga on inimeste pääle lahti päästetud, et neile õige rajaots kätte juhatada. No ja ega (käsi)kirjad ka põle ega lähe kaotsi.
Selle kireva ja lõbusa kokteili sisse on poetatud mitu huvikonksu. Esiteks ei ole kohe paugupealt sugugi selge, kes on kes ja kuidas see meie reaalsusetajuga kokku klapib. Siis tekib huvi, kas tädi Florentine ikka jõuab õe juurde Lodumetsa, keda seal juba kaua nagu Godot’d oodatakse. Mis saab ületöötanud vahetusevanemast Manfredist? Kas elu Lodumetsa vanas majas kulgeb mingis teises paralleelmaailmas, mis ainult teatud tingimustel meie omaga kokku puutub? „Teatud tingimustele” vihjab ka Göttingeni ülikoolis sõjaajalugu õpetav piisamrott härra Anselm. Pruugib vaid midagi välja mõtelda, kui see ootamatult olemasolevaks osutub, nagu britlaste kuivtoit lennukis või Manfredi hädavale vanaisast ja tolle majast.
Niisiis fantaasiaraamat, milles lustaka ja vaimukalt esitatud sündmusteahela sisse nii mõndagi kõrva taha panemist väärivat poetatud. Jutt jookseb Kaie Ilvesel ladusalt, kentsakaid juhtumusi puistab ta kui varrukast. Tõepoolest, midagi inglaslikku on ka tema huumoris, milles leidub absurdi, mõndagi jääb otse välja ütlemata, tavatut kirjeldab ta kui tavalist ja pannakse tööle lugeja kujutlusvõime. Tööle pannakse ka lugeja analüüsioskused — no et mis see siis nüüd siin ikka tegelikult on, kuidas kõnealused asjad päriselt välja näeksid, miks need juhtuvad ja mida sellest kõigest nüüd järeldama peab.
Raamatu adressaat on segadusttekitav nagu aadress tädi Florentine kirjal — Minu õde Adeelele. Vanaisa maja. Lodumetsa postkontor, nõudmiseni. (Kui järele ei tulda, viidagu ise kohale!) Vabalt võiks tegu olla selge lasteraamatuga, kui kujundus seda rohkem toetaks. Täiskasvanut võib vesti kandev piisamrott, kes lennukis oma kaaslasele Mõnusa Õhtupooliku rummi tellib (kahe jääkuubikuga), eemale peletada, tal on raamatu reegleid ehk (esialgu) raskevõitu omaks võtta. Kuigi tasub vaeva, kujuneb mõnusaks lugemiseks.
Krista Kumberg
