Silt: Kaie Ilves

Lääne Elu ajakirjanikult Kaie Ilveselt ilmus uus raamat, mis räägib nagu kasside „Sada aastat üksildust” eri põlvkondade kulgemisest aja voos. Peamiselt lastekirjandust välja andva väikekirjastuse Ärkel uudisteos võiks pealkirja – „Lihtsalt üks kass” – ja raamatukaupmeeste määratluse – lastekirjandus nooremale koolieale – järgi olla üks leplik loomaraamat armsatele lapsukestele, kes hellalt kiisusid paitavad ja võibolla teinekord patuasjana neid sabastki sikutavad. Ja mis siis kõik selle käigus juhtub! Raamat, mis ei taotle olla enamat, kui pealkiri lubab ja müügitutvustus teatab: „See on raamat inimestele, kes armastavad kasse, ja inimestele, kes armastavad raamatuid ning lugemist.” Tegelikult midagi sarnast raamatus peaaegu ei ole.

[caption id="attachment_354993" align="aligncenter" width="2000"] Kaie Ilves. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Lääne Elu ajakirjanik Kaie Ilves võitis maakonnalehtede olemusloo kategoorias ajakirjanduspreemia oma mais ilmunud reportaažiga Lihula raamatukogus avatud postipunktist. Lääne Elus 20. mail ilmunud „Postipunkt raamatukogus – õnnistus või katastroof“ kirjeldab elu Lihula raamatukogus pärast seda, kui raamatukogutöötajad pidid Lihula postkontori sulgemise järel hakkama oma põhitöö kõrvalt tegema ka postitööd, saamata selleks vastavat koolitust ja lisatasu. „On hea meel, jah. Ikka on hea meel,” tunnistas Ilves, kes esiti preemia saamist uskuda ei tahtnud ja palus sellest kuuldes üle kontrollida, ega mingit eksitust ei ole. Maapostkontorite kadumisest ja sellest, kuidas postiteenus küüniliselt maainimestest järjest kaugeneb, on Ilves kirjutanud aastaid.

[caption id="attachment_267543" align="alignnone" width="1024"] Kunstnik Ülle Meister (vasakul) ja Kaie Ilves Martnas Meistri kodutalu trepil. Urmas Lauri[/caption] Lääne Elu ajakirjaniku ning kirjaniku ja luuletaja Kaie Ilvese vast ilmunud lasteraamat „Väike roostikukaru”, mida kaunistavad Ülle Meistri pildid, jutustab südamliku loo sõprusest.

[caption id="attachment_261176" align="aligncenter" width="900"] Kaie Ilves luuleraamatiu illustreerinud Lex Zoozi maalide taustal Haaspalus Krimmi holmil. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kaie Ilves Klaasipuhuja Illustreerinud Lex Zooz Haapsalu, 2019 Mulje, mis jääb „Klaasipuhujat” lugedes (ja vaadates), on klaar, õhuline, habras, jätab ruumi oma mõtetele ja kujutluspiltidele. Oleks justkui valdavalt vabavärss, aga ootamatult tõded, et riim on olemas – mõnikord paarisriim, mõnikord kõlksuvad kokku luuletuse esimene ja viimane rida. Mõnikord ei kõlksu miski, aga kõlab ikka hästi. Luuletuste reastamises puudub range ülesehitus, aga aimub aastaring ja aimub ka inimese elukaar – muljetes, piltides, tunnetes, mitte sündmusi meenutades. Tjah, kes tahaks siit tähtpäevaluulet või sünnipäevasalmi leida, see pettub. Leida võib hoopis muud. Kaie Ilves on oma uues luulekogus sõnadega kokkuhoidlik ja valiv. Tal on oma lemmikud. Nagu sõrmi klaveriklahvidele asetades tekitab luuletaja meelissõnu ja -väljendeid uude konteksti pannes värskeid kõlasid, harmooniaid, muljeid, tagamõtteid.

Ajakirjanikul ja kirjanikul Kaie Ilvesel nägi ilmavalgust teine luulekogu „Klaasipuhuja”, kus autor jätkab eelmises alustatut. Peamiselt lasteraamatute kirjutamisega tuntust kogunud Ilves ütles, et ta pole mitte proosa kaudu luule juurde jõudnud, vaid selle juurde tagasi pöördunud. „Ülikoolis käies alustasingi luuletuste kirjutamisega. Neid ilmus ka siin ja seal, aga kogumikuna küll mitte,” selgitas ta.