
On inimesi, kes ei taha oma naabrusse elektritootmist, on neid, kes ei taha keemia- või lõhkeainetehast, on neid, kes ei soovi sinna üldse midagi peale lillede, liblikate ja kaunilt loojuva päikese. Ometigi on selge, et kellegi tagahoovis peavad olema ka need asjad, mis ei meeldi või võivad kätkeda ohte. Kõike ei saa rajada Ida-Virumaale aherainemägedele argumendiga, et seal on nagunii juba kole ja lagastatud. Seda ei tohi teha kasvõi ainuüksi julgeoleku kaalutlustel.
Nii et pole parata, et kellegi tagahoovi rajatakse ka lõhkeainetehas, mis peab juba julgeoleku loogikast lähtudes asuma Venemaa piirist kaugel. Küsimus ei peaks olema, et kuidas teha nii, et see tehas ei tuleks Piirsallu. Küsimusi on tegelikult kaks: kuidas teha nii, et kogu tehasest lähtuv oht kohalikele oleks maksimaalselt maandatud, ning teiseks, et mida kohalikud vastu saavad.
Esimesele küsimusele suudab kaitseministeerium päris hästi vastuseid anda, ilmutades ka üllatavat paindlikkust ja järeleandlikkust. Koh







