Meil on tohutult vedanud, ütleb 1991. aasta 20. augusti sündmustes osalenud kindralmajor Neeme Väli: „Kuidagi õiged inimesed olid õiges kohas ja võtsid vastu õigeid otsuseid.”
Taasiseseisvumispäev on vist kõige vastuolulisem riigipüha meie kalendris. Miks?
Jah, aga kui tagasi mõelda, siis see aeg oligi keeruline. Pean silmas ka poliitilist konteksti. Kui jätta kogu okupatsioon ja muu taust kõrvale ja mõelda, kuidas ühiskond end tundis, siis… See oli 1980ndate lõpp. Ühel hetkel oli tunne, et rahvas läks korraga hulluks. See oli ühiskonnas laiemalt tunnetatav, kuidas kõik piirid hägustusid, inimesed julgesid korraga ja järsku rohkem kui varem ning see, et samamoodi tundjaid oli nii palju – see omakorda julgustas kõiki. Saadi aru, et murrang on tulemas, see oli tunnetuslikult inimestes olemas ja selle lainega mindi iga päevaga sammuke kaugemale.
See oli üldine foon. Konkreetsemaks minnes oli ebaselge, milline tee valitakse. Kõik said aru, et tahame iseseisvust, aga mis formaadis ja kuidas? Ühiskonnas oli tohutu vaidlus, et mida teeme – kas uut riiki või kunagise riigi tagasi? Õigusliku järjepidevuse küsimus oli üleval. Ametlik ja sisuline võim oli nende kehandite käes, kes ol
