Ükskord kaugel-kaugel minevikus elas üks imetilluke tüdruk Sieera. Sellel preilil oli üks soov: ta tahtis olla normaalne. Nimelt oli ta enda arvates liiga lühike.
Ühel õhtul läks tüdruk magama, mõeldes, kuidas oma probleemi lahendada. Ta ärkas hommikul üles ja otsustas tegutsema hakata. Sieera otsustas ette võtta teekonna haldja juurde, et too teda kuidagi pikemaks muudaks. Tüdruk asuski tõtlikul sammul teele.
Sieera oli just jõudnud seitsme maa ja mere taha, kui põrkas kokku põrsaga. Tüdruk ehmatas hirmsasti ja hõikas: „Oih! Palun vabandust! Hähh… Miks ma üldse vabandan, see on ju siga, ta ei saa nagunii aru!”
„Esiteks, saan väga hästi aru ja teiseks, ära kutsu mind seaks, see on solvav!” kostis põrsas süüdistavalt.
Sieera oli surmani kohkunud: „Kas sa just rääkisid? See pole ju võimalik? Kas olen hulluks läinud?”
Põrsas lausus: „Jah, rääkisin, on küll võimalik ja võibolla oledki. Kuule, preili, mis sa õige siin teed ja mis su nimi on?”
„Mu nimi on Sieera ja ma olen teel haldja juurde. Kes sina oled?”
„Minu nimi on Petti. Aga miks sa õige haldja juurde lähed?”
„Olen kuulnud, et haldjas saab mu normaalseks võluda. Sa vaata mind: kõik mu sõbrad ja tuttavad on
