On hõõguv ärevus, mis tuksatab kuklas. Roomab vereringes. Matab südant. Täispakett.
Samal ajal hüütakse pardale. Kannatamatult, kiiruga. Tuleb minna, ei saa ümber mõelda, mis sest, et hõõrub verele. Selg sirgeks, lõug üles. Läks! Kohe on minek!
Vähe on raamatuid, mis puudutavad. Tõeliselt, ma mõtlen. Mitte korra ega näiliselt, vaid et rebib lahti, tungib sisse, allutab endale. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast” on täpselt üks selliseid teoseid, mis seda teeb, vallandades allasurutud ja tuhande riiviga luku taha pandud tunnete laviini. Kaevab välja inimeste maha maetud luukered ja tublidusega polsterdatud pahelised kinnisideed. Koorib kõik pealiskihid. Siin ma olen teie ees, üdini alasti oma tooruses ja haavatavuses, vaadake mind. Või pöörake pilk ära nagu tavaliselt. See teile ju meeldib – maha salgamine ja näo tegemine, et ei märka.
Palju kirjeldamist, vähe sisu ja süžeed. „Tantsi tolm põrandast” loob vaimseks tärkamiseks sobiva õhkkonna, sirutab käeulatusse vajalikud vahend
