Silt: lugemislood

  „Armastuses sadas algusest peale vihma. / Käed külmetasid, olin ise / süüdi, et kaotasin kindad.” Mäletan, et nägin kord riidepoes üht noort naist, kellel oli käekõrval pisike laps. Naine ise oli kena, nagu mõni elegantne peene pihaga modell ajakirja Vogue kaanelt. Ta kandis hülgehalli villast mantlit ja kaelas lendlevat siidisalli, ta siledaid sääri katsid pitsilise mustriga sukad. Juuksed olid kergelt sorakil, kurnatud välimusega, aga värvitoon oli viimase peal. Läikiv šokolaadipruun. Ainult naise nägu ei meenu kuigi selgelt, piirjooned ei joonistu vaimusilmas teravalt välja. Kujutluspilt on hämune ja laialivalgunud nagu sombune lumi, mis kevade hakul sulab. Mäletan vaid üht – tema silma all lookles tuhmlilla sinikas. Triin Soometsa „Jäälind” mõjub sirgjooneliselt ja halastamatult. Nagu mehedki, kes on oma naistega verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldsed. Soomets kujutab

17. oktoobril täitus 80. eluaasta mitmekülgsel teadjamehel Rein Veidemannil. Tema töökohtadeks on olnud ülikoolid ja juhtivad ametikohad teadusasutustes ning ta on kirjutanud terve rea raamatuid. Minul õnnestus saada raamatukogust maha kantud raamatute seast Veidemanni Loomingu Raamatukogus ilmunud teos „Elu keskpäev. Esseid ja pihtimusi”. Selles 1986. aastal välja antud raamatus käsitleb ta igavikulisi teemasid suurmeeste Karl Popperi, Albert Einsteini, Immanuel Kanti, Platoni jt abiga. Artur Alliksaare luuletust „Olematus võiks ju ka olemata olla” võtab ta põhjaliku arutluse aluseks. Arutluse analüüsimine osutus mulle tõeliseks pähkliks. Tegin seda sisemise huvi sunnil igavikuliste teemade vastu, mis oli raske, mõtlemist ja pingutust nõudev. Tundub, et kogenud kirjameeski on tõsist vaeva näinud. Mul pole seda võimalik üksikasjalikult lugejat

„Kõik töökohad on hullumajad. Mingil viisil. Aga kui ära harjud, muutud üheks nendest hulludest (ja mitte teistest), siis on see sinu normaalsus, siis see ongi normaalsus.” Eks ta nii ole. Ja tõepoolest mitte ainult Tõnu Õnnepalu raamatus „Tööpäev” kirjeldatud Hõbekuuse puukoolis, vaid igas töökohas, igas kollektiivis. Kõikjal on oma veidrused ja pead raputama panevad kiiksud. Siseringi naljad. Üks hullem kui teine. Kuigi samas on ikka natuke armas ka ning kui piisavalt kaua ühes töökohas vastu pidada, siis saab sellest tänu rutiinile, aja jooksul tekkinud vilumusele ja väljakujunenud kolleegidevahelistele suhetele normaalsus. Nagu teisiti polekski enam võimalik – tärganud on mingisugune seletamatu ligitõmme ja töötahe. Võimutseb kahepalgeline nostalgia. Ühel hetkel siiski selgub, et ilma tööta saab ka hakkama ning eleegiline, argistes, aga hubastes mälestustes kümblev meeleolu möödub. Elu läheb edasi. Ja päris hästi. Õnnepalu arvates. Nagu Estragon ja Vladimir ootavad Samuel Bec

Kirjanduslik kirurgia – kui tabav sõnapaar. Muidugi ei ole kirjandus erinevalt arstiteadusest alati tervendava toimega; sellega ei kaasne haavade võidmine ja vaimne tärkamine. Vastupidi, mõnikord on kainestav haavad lahti rebida või vanad armid kergelt tuikama panna. Lihtsalt terava skalpelli asemel on sõnad. Ihu asemel lõigatakse vaimu. Milleks lõigata (loe: kirjutada)? Siin toetun Viivi Luige värskele teosele „Üheksa loengut”, mille põhitees on, et kirjanik muudab sõna kaudu nähtamatu nähtavaks. Ta tõstab esile ajastuomased inimtüübid ja meelelaadid, mille olemasolu me muidu teadlikult ei tajuks. Väljendust leiab see, mis muidu on sõnades väljendamatu. Kirjanik ühendab ajaloo ja kirjasõna, sest üht ei saa olla teiseta – teame ajaloost ja inimesest ainult sedavõrd, kuivõrd seda on mõjuvalt sõnastatud. Kirjandus muudab möödunu igaveseks olevikuks, tänu sõnale saab taaskogeda kordumatu

  „Kõik, mis teen, on lõputu eelmäng, elusuuruse pildi eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses, eeltöö sisemaale jõudmiseks. Seal, sisemaal, pean pidama need ühekordsed kõned vabadusest,” kirjutas Juhan Viiding (luulevalimik „Osa”). „Juhanit kütkestab tõde igaviku palge ees. Sinna jõudmiseks tuleb vabaneda absoluutselt kõigest. Lõplik (enese)taandus ja vabadus on tema jaoks üks ja seesama ja see ongi Tõde,” kirjutas Mihkel Mutt („Juhani evangeelium”). Kui raamatu pealkirjas on mainitud nii pretensioonikat sõna nagu ,,evangeelium”, tekib paratamatult soov teada saada, millega on tegu. Eriti veel, kui asjasse on segatud Juhan Viiding. Milline oli minu kujutelm Juhan Viidin

On veel september. Päike leemendab taevas, asfalt on äsja vaibunud vihmasabinast niiske. Inimesed voorivad edasi-tagasi, süli nii arhailise moega kui ka värskelt ilmunud köiteid täis, silmis sära ja meel ergas. Lugemisfanaatikutel on pidupäev: kirjandustänava festival Tallinnas. Löön aega surnuks Kultuurilehe telgis, kus Keel ja Kirjandus on ettekandega luule mitmekeelsusest just otsad kokku tõmmanud ja Jim Ashilevi pole veel alustanud. Sirvin raamatuid, mida kaas kaane kõrval ostmiseks pakutakse. Sõelale jäävad Ameerika kirjaniku John Steinbecki „Me tusameele talv” ja Norra näitleja Liv Ullmanni mälestusteraamat „Muutumine”. Otsustan viimase kasuks. Ikkag

Surma mustendav vari laskub kolm korda üle Albert Camus’ raamatu „Võõras”. Kahel korral on see üheselt mõistetav, kolmandal aga jätab õhku tillukese kahtluse ja lootusrikkuse võbeluse. Lõpetamata lõpp. Mees nimega Meursault paneb külmavereliselt, ilma sügavama motiivita toime roima, mõrvates peaaegu kontvõõra – ennekuulmatu. Ta ei tihka oma lihase ema matusel nutta – veel ennekuulmatum. Järgmisel päeval supleb Meursault mõnuga lainetes ja läheb ühe naisega komöödiafilmi vaatama. Kui häbematu, viimane piisk karikas. Tagajärg? Surmanuhtlus, aga mitte niivõrd mõrva pärast. Ei, see on vaid valendav suitsukate, tühipaljas ettekääne, sest ühiskond ja kohus näevad tõsisemat murekohta hoopis milleski muus. Vankumatu stoilisus, ema matusel hingevalu ilmutamata jätmine võrdub vaimsetes sfäärides ju tema mõrvamisega ning see kallutab kaalukaussi hoopis enam. Meursault on tundetu ja apaatne

„Mis ühele vabadus, tasakaalukas, eetiline elu, see teisele vangla, isegi põrgu. Ja vastupidi. Püüdlus inimlikkuse poole on siiski võimas siht. Eriti neetud hingedele. Kui tervet elu ei jõua elada, ela pool, aga ela hästi.” See on Mehis Heinsaare „Ööpäevik”. Elan ilmselt kivi all, sest see teos on juba tükk aega tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud. Tunamullu ilmus teinegi osa. Autori märksa värskema teose „Eesti keelde sukelduja” jätsin pooleli. „Ööpäeviku” lugesin lõpuni – see juba näitab midagi. „Ööpäevik” on autori omanäolised ülestähendused heitlikest võitlustest pahede kuju võtnud deemonitega. Võitlus kulgeb katkendliku joonena üles-alla, ulatudes hilisõhtustest joomingutest distsiplineeritud loomingulise tegevuseni. Radikaalne vastandlikkus – tahtejõu talveunest äratamine, et ületada meeleheite mäed, seista minnalaskmisdeemonitele vastu, purustada mugavustsooni hävitavad mustrid, mis juhatavad ikka ja jälle tagasi sõltuvuste ja kerglase meelelahutuse mülkasse. Kuhu jääb eneseteostus, püüd olla parem, loomisvõimelisem ja produktiivsem mina? Heinsaar üritab paaniliselt endas seda jõudu leida, külvata tahtejõu seemet mulda, et sellest kasvaks sitke hiiglaslik puu, mis

Kassetid, anoreksiale kalduv kõhnumiskultus, kivikõva närimiskumm, krooniline näljatunne, poelettidel laiutav tühjus, vinav vaesus, kivipesuteksad ja putkad, mille ampluaa ulatus ajalehtedest õllepudeliteni – artefaktid minu vanemate nooruspõlvest, Z-põlvkonnas aga enamasti ükskõiksust tekitavad keda-huvitab-muuseumist pärit seigad. Brigitta Davidjants laob 1990ndate absurdi raamatus „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” avalalt letti, kirjeldades muidu mässumeelset ja vabadust idealiseerivat aega läbi muheda huumoriprisma. Davidjantsi armeenia-eesti-läti suguvõsa vankumatu ühtehoidvus ja armeenia mafioosode sekeldused on muidugi midagi, mis äratundmis- ja samastumisvõimalust enamikule m

„Elu ilu ei seisne ainult sirelite õitsemises ja päikesepaistes. Elu ilu peitubki selles, et kauni suvehommiku järel tulevad millalgi taas lörtsi täis, tuulised ja pimedad õhtud, kus võõras auto su sopaseks pritsib. Ja ka see läheb mööda.” Naer läbi pisarate, nõrgalt esile tungiv helgus pakitsevas pimeduses. Iha valguse järele, summutatud elujaatavus. Ehk siis Eia Uusi „Eluisu”. Õhuke, ent sisutihe. Ja uskumatult abistav. Pastellroosade kaante vahele on Uus kogunud fragmente ja meeleolupilte elust enesest, tuues lugejani nii enda ülevoolavad lembehetke