Silt: lugemislood

Håkan Nesser. Mulle võõras nimi, seega olen üdini puhas leht. Nagu ülejäänud krimikirjanduse suhtes, kui Agatha Christie „Elevandid mäletavad” välja arvata. Raamatukoguhoidja teatas mulle esimese asjana, et Nesseri raamatud on pidevalt välja laenutatud. Raske uskuda, et mingisuguste 1990ndate köidete järele nii ääretult janunetakse. Aga kui minust kordades targemad inimesed soovitavad, siis võib ju pilgu peale heita. Olen tõesti võibolla üks vähestest, kes on seni teadmatult pimeduses kobanud. Valisin kolme Nesseri raamatu seast, mis mulle kui kandikul ette kanti, „Münsteri juhtumi”. Värske 2024. aasta kordustrükk ja mis seal salata – otsustasin kaane järgi. Ma ei hellitanud süžee suhtes erilisi lootusi ega pununud sapiseid eelarvamusi. Alles kodus rohkem süvenedes sain aru, et olin kaasa haaranud komissar Van Veetereni sarja kuuenda osa. Kuid krimi puhul ei mängigi järjekord vist eri

„Minu puhkamise ja lõõgastumise aastat” lugedes oli selline tunne, nagu aeg pea kohal seiskuks, lõpetaks kulgemise, õhk omandaks metalse maigu ja kogu maailmale laskuks tuhkhall vine, mis minetab erksuse. Kuna raamatu peategelane jutustab end ümbritsevast läbi pessimismi ja iroonia kiratseva filtri, ajab see paratamatult lugejal närvid krussi ja vähendab peategelase suhtes poolehoidu, kaastunnet. Ilmselt provotseerib autor Ottessa Moshfegh lugejaga taotluslikult, üritades tekitada temas sama apaatset seisundit nagu peategelases endas. Raamat mõjus tõesõna

  Kust ma alustan… See on vist üks väheseid – õigemini ainuke – raamat, mida nii pikisilmi oodanud olen, et käisin selle kohta juba enne ilmumist poes ja raamatukogus pärimas. Kirjutasin isegi teose autorile Jim Ashilevile endale, et millal lugeda saab. Kusjuures – vastas. Juba järgmisel hommikul. Surm – sellel baseerub kõik. Nii elus kui ka Ashilevi värskes teoses ,,Inimese kostüüm”. Peale surma on seal muidugi palju muud veel – nii elus endas kui ka raamatus. On helgeid lapsepõlvemälestusi, ränki tõdemusi eksistentsiaalsest üksiolekut, veres kihavat ärevust ja hirmutunnet, hingematvaid kasvuraskusi, läbipõlemist ja tagakiusamist. Ent kandvaks fooniks jääb ikkagi surm. Selle ümbe

Meeldis. Kohe. Esimesest lausest, polnud kahtlustki. „Ma ei taha, et mind kiusatakse, aga veel vähem tahan, et mind käsutatakse. Tahan olla vaba ja teha, mis pähe tuleb. Vaata ette, et mu kannatus ei katkeks.” Vabadusest joobunud, sõltumatu, isepäine. Check, check, check. Carmen – sa oled täistabamus! Iseseisvuse ja priiuse sümbol, oma aja anarhist, kes mi

On hõõguv ärevus, mis tuksatab kuklas. Roomab vereringes. Matab südant. Täispakett. Samal ajal hüütakse pardale. Kannatamatult, kiiruga. Tuleb minna, ei saa ümber mõelda, mis sest, et hõõrub verele. Selg sirgeks, lõug üles. Läks! Kohe on minek! Vähe on raamatuid, mis puudutavad. Tõeliselt, ma mõtlen. Mitte korra ega näiliselt, vaid et rebib lahti, tungib sisse, allutab endale. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast” on täpselt üks selliseid teoseid, mis seda teeb, vallandades allasurutud ja tuhande riiviga luku taha pandud tunnete laviini. Kaevab välja inimeste maha maetud luukered ja tublidusega polsterdatud pahelised kinnisideed. Koorib kõik pealiskihid. Siin ma olen teie ees, üdini alasti oma tooruses ja haavatavuses, vaadake mind. Või pöörake pilk ära nagu tavaliselt. See teile ju meeldib – maha salgamine ja näo tegemine, et ei märka. Palju kirjeldamist, vähe sisu ja süžeed. „Tantsi tolm põrandast” loob vaimseks tärkamiseks sobiva õhkkonna, sirutab käeulatusse vajalikud vahend

Kaevates sügavaist mälusoppidest välja raamatuid, mis mulle kunagi mõnel põhjusel väga korda on läinud, otsustasin seekord ajakirja Värske Rõhk 2023. aasta novellikogumikus avaldatud novelli kasuks. See on aasta varem Värske Rõhu konkursil peapreemia napsanud toona 15aastase Anastassia Kuznetsova pealkirjata novell, mis mulle siiani oma sõnakasutuse ja mõtte poolest sümpatiseerib ning end aeg-ajalt meelde tuletab. Küll ähmaselt, aga siiski. Mängleva kergusega ja hõrgu ülessulatava poeetilisusega on Anastassia Kuznetsova kirja pannud read mäletamisest ja unustamisest, mõrkjasmagusalt kipitavast nostalgiast, mis nukralt, aga järjepidevalt nagu lonkiv koer kannul käib. Nostalgia hiilib ligi, hingab kuklasse ja valgub voolava veena kaela. Mitte jääkülma duši, vaid mälestustehõngulise päikese leigeks köetud veena. Näeme minevikku tagantjärele alati roosilisemalt ja helgemates toonides.

  „Ma ei armasta elu kui sellist, minu jaoks hakkab ta tähendama midagi alles siis, kui ta on ümber kujundatud – kunstis.” – Marina Tsvetajeva Komistasin Marina Tsvetajeva loomingu otsa mõne aasta eest täiesti juhuslikult. Pimesi, lootusi hellitamata. Luulevõhikuna ei teadnud ma tol ajal veel vene tipp-poetessidest Tsvetajevast ja Anna Ahmatovast midagi. Nad olid mulle vaid nimed tolmusel raamaturiiulil, initsiaalid ajast ja arust köidetel. Kui aga ühel heal päeval sirutasin kirjandusfanaatikust ema (tungival) soovitusel käe Tsvetajeva luulekogu järele, sain aru, et asjad nii ei jää. Tsvetajeva tuli mu ellu ega kavatsenudki enam lahkuda. Olen Tsvetajevat korduvalt üle lugenud,

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="1772"] Karel Rahu[/caption] Lauspäike paistis septembrikuu hakust hoolimata, tungis maast laeni klaasakendest sisse. Praadisin lõõsas Hamburgi lennujaamas oma lendu oodates, seltsiliseks raamat. Samal ajal kuulsin võõraste jutukatkeid. Mitte meelega muidugi, lihtsalt juhtub kõrva. Täpselt mu selja taga istus ajakirjanik Andrei Hvostov ning vestles ühe intelligentse prouaga Sirbist, Müürilehest, Postimehest… vist ka Vikerkaarest? Ei mäleta enam täpselt – ühesõnaga pritsiti kultuuri. Mõni piisk jõudis ka minuni. Piinlik. Ma pole ühtki Hvostovi raamatut kunagi lugenud, isegi artiklit mitte. Olin sukeldunud hoopis teise žanri ja teosesse – lugesin Elena Fischeri „Paradiisiaeda”, mis avaldab mõju oma lihtsast keelekasutusest hoolimata. Kuid taltsutatud ja vaoshoitud kirjaviis ei sunni lugejat end täielikuks keskendumiseks haudvaiksesse ruumi lukustama, vaid annab vabaduse nautida raamatut ka kärarikkas lennujaamas. Teose põhiteesiks võiks pidada unistuste puhkust ja paradiisi – need väljendid ei pea tingimata olema sünonüümid. Ühine puhkus mere ääres on midagi, mis käivitab peategelased, ema ja tütre, annab nende materiaa

  Saksamaa suvi. Istusin heinakuu kõrvetava päikeselõõsa käes, täpselt Bremeni linna südames, kuhu oli kokku kogunenud karvaseid ja sulelisi. Multikultuur vohas, inimesed sibasid ümberringi. Mu pilk ei peatunud neil kuigi kaua, olin süüvinud hoopis juttu oma ainsa seltsilisega. Rändasin ajas tagasi ja vestlesin härra Émile Zolaga, kes usaldas mulle ustava kuulaja rolli, kirjeldades ise kahepalgelise Thérèse Raquini verdtarretavaid seiklusi. Ei, see pole õudusromaan, vähemalt traditsioonilises tähenduses mitte. Närve kõditab aga küll. Zola oleks justkui kehastunud kirjaniku asemel doktoriks, kes inimese psühholoogiat ja käitumismustreid lahkab, nende hingi lahti muugib. Ei, tegu pole ka 19. sajandi eneseabiõpikuga. Zola pole mingi Freud. Autor pakub hoopis teose „Thérèse Raquin” näol võimalust jälgida, kuidas ühes pealtnäha täiesti harilikus prantsuse perekonnas sisemised hi

[caption id="attachment_462679" align="alignnone" width="1920"] Janne Tenson. Foto: Juhan Hepner[/caption] Iseenesest imelik, et raamatu lõhn ei ole Lugemisloodis kunagi jutuks tulnud. Ei tulnuks vist nüüdki, kui Haapsalu pearaamatukoguhoidja Janne Tenson poleks välja otsinud Mathura tõlgitud luulekogu. Õhuke vihk ingliskeelseid värsse oli nii minimalistlikult kaunis, et tegin midagi ebaharilikku. Või vähemasti midagi sellist, mida ma avalikus kohas ilmaski ei tee, salaja aga küll: ma nuusutasin raamatut. Tenson tegi selle peale suured silmad. Talle tuli ette nägu, nagu oleks ta millegagi vahele jäänud. Või… Igatahes oli ilmes midagi niisugust, et küsisin, kas tema raamatuid ei nuus