Silt: lugemislood

Surma mustendav vari laskub kolm korda üle Albert Camus’ raamatu „Võõras”. Kahel korral on see üheselt mõistetav, kolmandal aga jätab õhku tillukese kahtluse ja lootusrikkuse võbeluse. Lõpetamata lõpp. Mees nimega Meursault paneb külmavereliselt, ilma sügavama motiivita toime roima, mõrvates peaaegu kontvõõra – ennekuulmatu. Ta ei tihka oma lihase ema matusel nutta – veel ennekuulmatum. Järgmisel päeval supleb Meursault mõnuga lainetes ja läheb ühe naisega komöödiafilmi vaatama. Kui häbematu, viimane piisk karikas. Tagajärg? Surmanuhtlus, aga mitte niivõrd mõrva pärast. Ei, see on vaid valendav suitsukate, tühipaljas ettekääne, sest ühiskond ja kohus näevad tõsisemat murekohta hoopis milleski muus. Vankumatu stoilisus, ema matusel hingevalu ilmutamata jätmine võrdub vaimsetes sfäärides ju tema mõrvamisega ning see kallutab kaalukaussi hoopis enam. Meursault on tundetu ja apaatne

„Mis ühele vabadus, tasakaalukas, eetiline elu, see teisele vangla, isegi põrgu. Ja vastupidi. Püüdlus inimlikkuse poole on siiski võimas siht. Eriti neetud hingedele. Kui tervet elu ei jõua elada, ela pool, aga ela hästi.” See on Mehis Heinsaare „Ööpäevik”. Elan ilmselt kivi all, sest see teos on juba tükk aega tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud. Tunamullu ilmus teinegi osa. Autori märksa värskema teose „Eesti keelde sukelduja” jätsin pooleli. „Ööpäeviku” lugesin lõpuni – see juba näitab midagi. „Ööpäevik” on autori omanäolised ülestähendused heitlikest võitlustest pahede kuju võtnud deemonitega. Võitlus kulgeb katkendliku joonena üles-alla, ulatudes hilisõhtustest joomingutest distsiplineeritud loomingulise tegevuseni. Radikaalne vastandlikkus – tahtejõu talveunest äratamine, et ületada meeleheite mäed, seista minnalaskmisdeemonitele vastu, purustada mugavustsooni hävitavad mustrid, mis juhatavad ikka ja jälle tagasi sõltuvuste ja kerglase meelelahutuse mülkasse. Kuhu jääb eneseteostus, püüd olla parem, loomisvõimelisem ja produktiivsem mina? Heinsaar üritab paaniliselt endas seda jõudu leida, külvata tahtejõu seemet mulda, et sellest kasvaks sitke hiiglaslik puu, mis

Kassetid, anoreksiale kalduv kõhnumiskultus, kivikõva närimiskumm, krooniline näljatunne, poelettidel laiutav tühjus, vinav vaesus, kivipesuteksad ja putkad, mille ampluaa ulatus ajalehtedest õllepudeliteni – artefaktid minu vanemate nooruspõlvest, Z-põlvkonnas aga enamasti ükskõiksust tekitavad keda-huvitab-muuseumist pärit seigad. Brigitta Davidjants laob 1990ndate absurdi raamatus „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” avalalt letti, kirjeldades muidu mässumeelset ja vabadust idealiseerivat aega läbi muheda huumoriprisma. Davidjantsi armeenia-eesti-läti suguvõsa vankumatu ühtehoidvus ja armeenia mafioosode sekeldused on muidugi midagi, mis äratundmis- ja samastumisvõimalust enamikule m

„Elu ilu ei seisne ainult sirelite õitsemises ja päikesepaistes. Elu ilu peitubki selles, et kauni suvehommiku järel tulevad millalgi taas lörtsi täis, tuulised ja pimedad õhtud, kus võõras auto su sopaseks pritsib. Ja ka see läheb mööda.” Naer läbi pisarate, nõrgalt esile tungiv helgus pakitsevas pimeduses. Iha valguse järele, summutatud elujaatavus. Ehk siis Eia Uusi „Eluisu”. Õhuke, ent sisutihe. Ja uskumatult abistav. Pastellroosade kaante vahele on Uus kogunud fragmente ja meeleolupilte elust enesest, tuues lugejani nii enda ülevoolavad lembehetke

Håkan Nesser. Mulle võõras nimi, seega olen üdini puhas leht. Nagu ülejäänud krimikirjanduse suhtes, kui Agatha Christie „Elevandid mäletavad” välja arvata. Raamatukoguhoidja teatas mulle esimese asjana, et Nesseri raamatud on pidevalt välja laenutatud. Raske uskuda, et mingisuguste 1990ndate köidete järele nii ääretult janunetakse. Aga kui minust kordades targemad inimesed soovitavad, siis võib ju pilgu peale heita. Olen tõesti võibolla üks vähestest, kes on seni teadmatult pimeduses kobanud. Valisin kolme Nesseri raamatu seast, mis mulle kui kandikul ette kanti, „Münsteri juhtumi”. Värske 2024. aasta kordustrükk ja mis seal salata – otsustasin kaane järgi. Ma ei hellitanud süžee suhtes erilisi lootusi ega pununud sapiseid eelarvamusi. Alles kodus rohkem süvenedes sain aru, et olin kaasa haaranud komissar Van Veetereni sarja kuuenda osa. Kuid krimi puhul ei mängigi järjekord vist eri

„Minu puhkamise ja lõõgastumise aastat” lugedes oli selline tunne, nagu aeg pea kohal seiskuks, lõpetaks kulgemise, õhk omandaks metalse maigu ja kogu maailmale laskuks tuhkhall vine, mis minetab erksuse. Kuna raamatu peategelane jutustab end ümbritsevast läbi pessimismi ja iroonia kiratseva filtri, ajab see paratamatult lugejal närvid krussi ja vähendab peategelase suhtes poolehoidu, kaastunnet. Ilmselt provotseerib autor Ottessa Moshfegh lugejaga taotluslikult, üritades tekitada temas sama apaatset seisundit nagu peategelases endas. Raamat mõjus tõesõna

  Kust ma alustan… See on vist üks väheseid – õigemini ainuke – raamat, mida nii pikisilmi oodanud olen, et käisin selle kohta juba enne ilmumist poes ja raamatukogus pärimas. Kirjutasin isegi teose autorile Jim Ashilevile endale, et millal lugeda saab. Kusjuures – vastas. Juba järgmisel hommikul. Surm – sellel baseerub kõik. Nii elus kui ka Ashilevi värskes teoses ,,Inimese kostüüm”. Peale surma on seal muidugi palju muud veel – nii elus endas kui ka raamatus. On helgeid lapsepõlvemälestusi, ränki tõdemusi eksistentsiaalsest üksiolekut, veres kihavat ärevust ja hirmutunnet, hingematvaid kasvuraskusi, läbipõlemist ja tagakiusamist. Ent kandvaks fooniks jääb ikkagi surm. Selle ümbe

Meeldis. Kohe. Esimesest lausest, polnud kahtlustki. „Ma ei taha, et mind kiusatakse, aga veel vähem tahan, et mind käsutatakse. Tahan olla vaba ja teha, mis pähe tuleb. Vaata ette, et mu kannatus ei katkeks.” Vabadusest joobunud, sõltumatu, isepäine. Check, check, check. Carmen – sa oled täistabamus! Iseseisvuse ja priiuse sümbol, oma aja anarhist, kes mi

On hõõguv ärevus, mis tuksatab kuklas. Roomab vereringes. Matab südant. Täispakett. Samal ajal hüütakse pardale. Kannatamatult, kiiruga. Tuleb minna, ei saa ümber mõelda, mis sest, et hõõrub verele. Selg sirgeks, lõug üles. Läks! Kohe on minek! Vähe on raamatuid, mis puudutavad. Tõeliselt, ma mõtlen. Mitte korra ega näiliselt, vaid et rebib lahti, tungib sisse, allutab endale. Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast” on täpselt üks selliseid teoseid, mis seda teeb, vallandades allasurutud ja tuhande riiviga luku taha pandud tunnete laviini. Kaevab välja inimeste maha maetud luukered ja tublidusega polsterdatud pahelised kinnisideed. Koorib kõik pealiskihid. Siin ma olen teie ees, üdini alasti oma tooruses ja haavatavuses, vaadake mind. Või pöörake pilk ära nagu tavaliselt. See teile ju meeldib – maha salgamine ja näo tegemine, et ei märka. Palju kirjeldamist, vähe sisu ja süžeed. „Tantsi tolm põrandast” loob vaimseks tärkamiseks sobiva õhkkonna, sirutab käeulatusse vajalikud vahend

Kaevates sügavaist mälusoppidest välja raamatuid, mis mulle kunagi mõnel põhjusel väga korda on läinud, otsustasin seekord ajakirja Värske Rõhk 2023. aasta novellikogumikus avaldatud novelli kasuks. See on aasta varem Värske Rõhu konkursil peapreemia napsanud toona 15aastase Anastassia Kuznetsova pealkirjata novell, mis mulle siiani oma sõnakasutuse ja mõtte poolest sümpatiseerib ning end aeg-ajalt meelde tuletab. Küll ähmaselt, aga siiski. Mängleva kergusega ja hõrgu ülessulatava poeetilisusega on Anastassia Kuznetsova kirja pannud read mäletamisest ja unustamisest, mõrkjasmagusalt kipitavast nostalgiast, mis nukralt, aga järjepidevalt nagu lonkiv koer kannul käib. Nostalgia hiilib ligi, hingab kuklasse ja valgub voolava veena kaela. Mitte jääkülma duši, vaid mälestustehõngulise päikese leigeks köetud veena. Näeme minevikku tagantjärele alati roosilisemalt ja helgemates toonides.