Kirjanduslik kirurgia – kui tabav sõnapaar. Muidugi ei ole kirjandus erinevalt arstiteadusest alati tervendava toimega; sellega ei kaasne haavade võidmine ja vaimne tärkamine. Vastupidi, mõnikord on kainestav haavad lahti rebida või vanad armid kergelt tuikama panna. Lihtsalt terava skalpelli asemel on sõnad. Ihu asemel lõigatakse vaimu.
Milleks lõigata (loe: kirjutada)? Siin toetun Viivi Luige värskele teosele „Üheksa loengut”, mille põhitees on, et kirjanik muudab sõna kaudu nähtamatu nähtavaks. Ta tõstab esile ajastuomased inimtüübid ja meelelaadid, mille olemasolu me muidu teadlikult ei tajuks. Väljendust leiab see, mis muidu on sõnades väljendamatu. Kirjanik ühendab ajaloo ja kirjasõna, sest üht ei saa olla teiseta – teame ajaloost ja inimesest ainult sedavõrd, kuivõrd seda on mõjuvalt sõnastatud. Kirjandus muudab möödunu igaveseks olevikuks, tänu sõnale saab taaskogeda kordumatu
