„Armastuses sadas algusest peale vihma. / Käed külmetasid, olin ise / süüdi, et kaotasin kindad.”
Mäletan, et nägin kord riidepoes üht noort naist, kellel oli käekõrval pisike laps. Naine ise oli kena, nagu mõni elegantne peene pihaga modell ajakirja Vogue kaanelt. Ta kandis hülgehalli villast mantlit ja kaelas lendlevat siidisalli, ta siledaid sääri katsid pitsilise mustriga sukad. Juuksed olid kergelt sorakil, kurnatud välimusega, aga värvitoon oli viimase peal. Läikiv šokolaadipruun. Ainult naise nägu ei meenu kuigi selgelt, piirjooned ei joonistu vaimusilmas teravalt välja. Kujutluspilt on hämune ja laialivalgunud nagu sombune lumi, mis kevade hakul sulab. Mäletan vaid üht – tema silma all lookles tuhmlilla sinikas.
Triin Soometsa „Jäälind” mõjub sirgjooneliselt ja halastamatult. Nagu mehedki, kes on oma naistega verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldsed. Soomets kujutab
