Silt: lugemise lood

Kirjanduslik kirurgia – kui tabav sõnapaar. Muidugi ei ole kirjandus erinevalt arstiteadusest alati tervendava toimega; sellega ei kaasne haavade võidmine ja vaimne tärkamine. Vastupidi, mõnikord on kainestav haavad lahti rebida või vanad armid kergelt tuikama panna. Lihtsalt terava skalpelli asemel on sõnad. Ihu asemel lõigatakse vaimu. Milleks lõigata (loe: kirjutada)? Siin toetun Viivi Luige värskele teosele „Üheksa loengut”, mille põhitees on, et kirjanik muudab sõna kaudu nähtamatu nähtavaks. Ta tõstab esile ajastuomased inimtüübid ja meelelaadid, mille olemasolu me muidu teadlikult ei tajuks. Väljendust leiab see, mis muidu on sõnades väljendamatu. Kirjanik ühendab ajaloo ja kirjasõna, sest üht ei saa olla teiseta – teame ajaloost ja inimesest ainult sedavõrd, kuivõrd seda on mõjuvalt sõnastatud. Kirjandus muudab möödunu igaveseks olevikuks, tänu sõnale saab taaskogeda kordumatu

Surma mustendav vari laskub kolm korda üle Albert Camus’ raamatu „Võõras”. Kahel korral on see üheselt mõistetav, kolmandal aga jätab õhku tillukese kahtluse ja lootusrikkuse võbeluse. Lõpetamata lõpp. Mees nimega Meursault paneb külmavereliselt, ilma sügavama motiivita toime roima, mõrvates peaaegu kontvõõra – ennekuulmatu. Ta ei tihka oma lihase ema matusel nutta – veel ennekuulmatum. Järgmisel päeval supleb Meursault mõnuga lainetes ja läheb ühe naisega komöödiafilmi vaatama. Kui häbematu, viimane piisk karikas. Tagajärg? Surmanuhtlus, aga mitte niivõrd mõrva pärast. Ei, see on vaid valendav suitsukate, tühipaljas ettekääne, sest ühiskond ja kohus näevad tõsisemat murekohta hoopis milleski muus. Vankumatu stoilisus, ema matusel hingevalu ilmutamata jätmine võrdub vaimsetes sfäärides ju tema mõrvamisega ning see kallutab kaalukaussi hoopis enam. Meursault on tundetu ja apaatne

Håkan Nesser. Mulle võõras nimi, seega olen üdini puhas leht. Nagu ülejäänud krimikirjanduse suhtes, kui Agatha Christie „Elevandid mäletavad” välja arvata. Raamatukoguhoidja teatas mulle esimese asjana, et Nesseri raamatud on pidevalt välja laenutatud. Raske uskuda, et mingisuguste 1990ndate köidete järele nii ääretult janunetakse. Aga kui minust kordades targemad inimesed soovitavad, siis võib ju pilgu peale heita. Olen tõesti võibolla üks vähestest, kes on seni teadmatult pimeduses kobanud. Valisin kolme Nesseri raamatu seast, mis mulle kui kandikul ette kanti, „Münsteri juhtumi”. Värske 2024. aasta kordustrükk ja mis seal salata – otsustasin kaane järgi. Ma ei hellitanud süžee suhtes erilisi lootusi ega pununud sapiseid eelarvamusi. Alles kodus rohkem süvenedes sain aru, et olin kaasa haaranud komissar Van Veetereni sarja kuuenda osa. Kuid krimi puhul ei mängigi järjekord vist eri

Kaevates sügavaist mälusoppidest välja raamatuid, mis mulle kunagi mõnel põhjusel väga korda on läinud, otsustasin seekord ajakirja Värske Rõhk 2023. aasta novellikogumikus avaldatud novelli kasuks. See on aasta varem Värske Rõhu konkursil peapreemia napsanud toona 15aastase Anastassia Kuznetsova pealkirjata novell, mis mulle siiani oma sõnakasutuse ja mõtte poolest sümpatiseerib ning end aeg-ajalt meelde tuletab. Küll ähmaselt, aga siiski. Mängleva kergusega ja hõrgu ülessulatava poeetilisusega on Anastassia Kuznetsova kirja pannud read mäletamisest ja unustamisest, mõrkjasmagusalt kipitavast nostalgiast, mis nukralt, aga järjepidevalt nagu lonkiv koer kannul käib. Nostalgia hiilib ligi, hingab kuklasse ja valgub voolava veena kaela. Mitte jääkülma duši, vaid mälestustehõngulise päikese leigeks köetud veena. Näeme minevikku tagantjärele alati roosilisemalt ja helgemates toonides.

  Saksamaa suvi. Istusin heinakuu kõrvetava päikeselõõsa käes, täpselt Bremeni linna südames, kuhu oli kokku kogunenud karvaseid ja sulelisi. Multikultuur vohas, inimesed sibasid ümberringi. Mu pilk ei peatunud neil kuigi kaua, olin süüvinud hoopis juttu oma ainsa seltsilisega. Rändasin ajas tagasi ja vestlesin härra Émile Zolaga, kes usaldas mulle ustava kuulaja rolli, kirjeldades ise kahepalgelise Thérèse Raquini verdtarretavaid seiklusi. Ei, see pole õudusromaan, vähemalt traditsioonilises tähenduses mitte. Närve kõditab aga küll. Zola oleks justkui kehastunud kirjaniku asemel doktoriks, kes inimese psühholoogiat ja käitumismustreid lahkab, nende hingi lahti muugib. Ei, tegu pole ka 19. sajandi eneseabiõpikuga. Zola pole mingi Freud. Autor pakub hoopis teose „Thérèse Raquin” näol võimalust jälgida, kuidas ühes pealtnäha täiesti harilikus prantsuse perekonnas sisemised hi

[caption id="attachment_444420" align="alignnone" width="563"] Lugemislood. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Kui Haapsalu raamatukoguhoidja Taimi Heina käest küsida, miks talle üks või teine raamat meeldib, siis keerab Hein pea viltu, vidutab silmi, kehi