Saksamaa suvi. Istusin heinakuu kõrvetava päikeselõõsa käes, täpselt Bremeni linna südames, kuhu oli kokku kogunenud karvaseid ja sulelisi. Multikultuur vohas, inimesed sibasid ümberringi. Mu pilk ei peatunud neil kuigi kaua, olin süüvinud hoopis juttu oma ainsa seltsilisega. Rändasin ajas tagasi ja vestlesin härra Émile Zolaga, kes usaldas mulle ustava kuulaja rolli, kirjeldades ise kahepalgelise Thérèse Raquini verdtarretavaid seiklusi.
Ei, see pole õudusromaan, vähemalt traditsioonilises tähenduses mitte. Närve kõditab aga küll. Zola oleks justkui kehastunud kirjaniku asemel doktoriks, kes inimese psühholoogiat ja käitumismustreid lahkab, nende hingi lahti muugib.
Ei, tegu pole ka 19. sajandi eneseabiõpikuga. Zola pole mingi Freud. Autor pakub hoopis teose „Thérèse Raquin” näol võimalust jälgida, kuidas ühes pealtnäha täiesti harilikus prantsuse perekonnas sisemised hi
