Kiluvõileivad. Foto Piret Pärnapuu
Kiluvõileib kuulub Eesti sünnipäeva pidulauale.
Eestikeelses kirjasõnas on teadaolevalt esimest korda kilu maininud Otto Wilhelm Masing ajalehes Marahwa Näddala-Leht aastal 1825. Masing kirjutas: „Nendaks on ka luggu killoräimega.”
Etümoloogiasõnaraamatu järgi võib „kilu” tuleneda samast tüvest, millest pärinevad „kilama” ja „kile”. Keeleteadlane Andrus Saareste on pakkunud, et nimetus viitab kilu väiksusele. Ta on meenutanud: „Kui kord õhtulauas minu 5-aastane poeg küsis kala ja temale pakuti laual olevat kilu, siis ta põlglikult tähendas: „See pole ju kellegi kala, see on n
Artikkel jätkub peale reklaami
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Reklaam
