Silt: KEELETARK

Oktoobri tuntuim rahvapärane nimetus on ilmselt viinakuu. Oktoobrit on kutsutud ka näiteks kolletamis-, pori-, simuna- ja sügisekuuks. Samas on seda peetud veel musta kassi kuuks. Eestis on musta kassi kuud hakatud loomade varjupaikades tähistama alates 2014. aastast, sest just mustad kassid ootavad uut kodu varjupaikades kõige kauem. Kass on rahvapärastes ütlustes ja võrdlustes tuntud tegelane. Musta kassiga on seotud palju ebausku, kasvõi ütlus „must kass on vahelt läbi jooksnud”. Levinud uskumuse järgi toob üle tee minev must kass ebaõnne. Mõnel pool, näiteks Inglismaal, on musta kassi peetud hoopis õnnetoojaks. On arvatud, et kui majas on nii must kass kui ka must kukk, moodusta

Jõhvikavärvija on innukalt jõhvikaid võõpama asunud: „Pintsliga jõhvika põski ta paitas / päikese poole neil vaadata aitas”. Erika Esopi värsiridadest selgub, kuidas jõhvikad endale punased põsed said. Septembrit on nimetatud pohlakuuks. Sama hästi võiks septembrit kutsuda jõhvikakuuks. Just septembri keskpaika on peetud kõige paremaks jõhvikate korjamise ajaks. Muide, jõhvikataim on hoopis kääbuspõõsas. Põhja-Eesti on olnud „jõhvika” ala, Lõuna-Eesti aga „kuremarja” ala. Jõhvikate kohta on veel öeldud „karbalad”, „pluukna”, „raba-” ja „soomarjad”. Jõhvikatest on mitu mõistatust, näiteks: punane poisike istub rabamättal, nabapidi peene niidiga kinni. Mis puutub jõhvikate jumesse, siis nagu lõpetab Erika Esop oma luuletuse, „ei kao see jume neil ära / ka lumega”.

„Nördima”, „nördimus” ja „nörritama” kuuluvad Johannes Aaviku sõnaloomesse. Juba 1922. aastal kirjutas Aavik Friedebert Tuglasele, kuidas keeleteadlase Andrus Saareste õigekeelsuse määrused teda nördimusega täitsid. Aavik on ise nentinud, et „nördimus” sündis järsku. Samas on Aavik leheveergudel kurtnud, et „nördimust” on hakatud kasutama tähenduses nõrgenemine, alistumine. Aavik ise pidas „nördimuse” all silmas kanget meelepaha. Sama probleemi on täheldanud 1966. aasta Sirbis ja Vasaras ka Ants Roosnaallik. Tema on soovitanud võtta kasutusele sõna „nöösima” (noruspäi omaette kõndima), mis esineb juba Wiedemanni sõnaraamatus. Roosnaallik: „Siis võiksime olla kas milleski nördinud, või sii

„Andmed” esineb igapäevases keelekasutuses sageli, kuid ainult mitmuses. Sõna „andmed” sündis aastal 1910 ja selle sõna välmija on keeleteadlane Johannes Voldemar Veski. Tol ajal töötas Veski Päevalehes. Tema poole pöördus lehe toimetaja murega: eesti keeles oli vaja vastet sõnale, mis näiteks saksa keeles on „Angaben”. Veski on üks meie suurimaid sõnameis

„Näe, heleda taeva taustal / kõnnib katusel ringi üks mees” – nõnda kõlavad Ott Arderi luuleread. Enne kütteperioodi algust tuleks kindlasti kutsuda korstnapühkija ehk korstnik korstnaid puhastama. „Korstnik” on Manivalde Lubi 1971. aastal pakutud uudissõna. Murretes on korstnapühkijal olnud hulk kõnekaid nimetusi, näiteks korstnakraapija, korstnameister, nõgikikas, nögimees. Need kõik on liitsõnad, Lubi „korstnik” eristub selle poolest, et tegu on tuletisega. Tuletiste eeliseks on lühidus ja löövus ning see kehtib ka „korstniku” kohta. 1971. aastal pakkus Manivalde Lubi ka teisi tuletisi, näiteks „kõrvats” (kõrvarõngas) ja „külmla” (külmhoone).

Eestlased on naabrite tögamiseks mõelnud välja hulgaliselt pilke- ja hüüdnimesid. Sageli kajastuvad neis naabrite kombed, veidrused ja keelekasutus. Näiteks on Karksi elanikke nimetatud ubamulkideks, Helme kihelkonna inimesi kamamulkideks ja Porkuni inimesi Porkuni põrsavarasteks. Eriti palju pilke- ja hüüdnimesid on olnud Hiiumaal: odratolgused, vandiraiujad ja kohvilähkrid on vaid mõned näited. Kuidas on kutsutud Haapsalu ja Läänemaa lähiümbruse elanikke?

Mis ühendab selliseid kohti nagu Kastinina, Voosi kurk, Narva-Jõesuu ja Vanaturu kael? Eestis on nimelt võimalik liikuda pealaest jalatallani. Inimene on keha abil kirjeldanud ümbritsevat maailma ning mõni kehaosa sobib ruumiliste suhete väljendamiseks paremini kui teine. Eesti kaart pole teatavasti inimesekujuline, kuid keeleliselt on kaardil keha täiesti olemas. Alustame peast. Pea märgib kohanimedes sageli millegi tippu või otsa, näiteks Pärispea poolsaar. Kui „pea”-lõpulisi kohanimesid leidub meil omajagu, siis kulme on tunduvalt vähem, üheks näiteks on Kulmuvere. Murdekeeles on „kulm” ühtlasi nurk, ka tipp. Kõrvad on Eestis veelgi haruldasemad. Mõne siiski leiab, nagu Sääsekõrva, kui

„Kodumurrend” on sõna, mille pakkus 1971. aastal välja keelemees Manivalde Lubi. „Kodumurrend” on kodus ja lähemas tutvusringkonnas kasutatav „murrak”, kuhu kuulub ka hulk omaloodud sõnu. Eestlased on ju nakatunud sõnaloomepisikuga, mistõttu täidab „kodumurrend” eesti keele põllul olulist rolli. Georg Merilo, kes tõi eesti keelde eelmisel nädalal käsitletud „bluule”, on välminud ka teisi sõnu, näiteks kuulub tema kodumurrendisse 2014. aastal loodud omadussõna „suriküps” – inimene, kelle surm e

Teisipäevases Lääne Elu juhtkirjas oli mõte, et Augustibluus on üks neid sündmusi, mis Haapsalu nägu kujundavad. Augustibluusil kõlab ka bluule – kui festivalil kohtuvad bluus ja luule. Bluule algataja on Georg Merilo, kes on ühtlasi sõna „bluule” välmija. Bluulest on saanud Augustibluusi üks traditsioon; see on festivali kavas juba 2014. aastast saadik. Küsimuse peale, kuidas sündis Bluule, vastas Georg Merilo nõnda: „Pakaselisel 2014. aasta hommikul lonksasime Raul Ukaredaga hommikukohvi vist Boheemis. Pakkusin talle Augustibluusi programmi nišina välja luulekontserdi, kus tippmuusik esitaks muusikat bluusižanris.” Merilole lisaks pidi üles astuma ka üks tuntud loominguline inimene oma hetke lemmikluuletustega. „Niisiis, Ukaredale sobis. Minu kui uustulnuka korraldada jäi pealinnas

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste on nimetanud murakakorjamist eriliseks: „See on midagi, mida ainult põlisrahvad mõistavad.” „Murakas” on Uurali tüvi, aga murdeti on sel palju varjundirohkeid nimetusi. Kui Kesk- ja Lääne-Eestis on valdavalt öeldud „kaarlad”, „kaarmed”, „kaarmad”, paiguti ka „käbalad”, siis Lõuna-Eesti on peamiselt olnud „muraka”-ala. Keeleteadlane Andrus Saareste on oletanud, et algselt ongi meil kasutusel olnud „murakas”. Miks aga on kasutatud sõna „käbalad”? Siin on seos kätega; näiteks on Wiedemanni sõnastikus „Kuida käbalad käiwad?”. Murakas meenutab kuju poolest käppa. Muide, „Käbala moos on kõege parem” (Pärnu-Jaagupi). „Kaarel” on tõenäoliselt tüve „kaaren” va