Silt: KEELETARK

[caption id="attachment_470831" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] 30. mail oli rahvusvaheline kartulipäev. Võiks ka öelda, et mullamarjapäev, sest mullamari on kartuli üks paljudest murdevastetest. Kartul jõudis Eestisse 18. sajandi keskel, hakates järk-järgult populaarsust koguma. Esimene eestikeelne kokaraamat (1781) sisaldas vaid paari kartulitoitude retsepti, näiteks õpetati selles kartulit praadima. Kartulit nimetati raamatus maaõunaks. 1893. aastal ilmus end neiu Helenaks nimetavalt autorilt juba üksnes kartuliroogadele keskenduv kokaraamat. Eessõnas kirjutas autor: „Sest kartowlid on meie kodumaa rahwal üks kõige suurem ja tarwilisem t

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Loodussõna „rahu” on seotud olnud ennekõike Lääne-Eestiga. Lääne-Eesti on üldse kirju väikesaarte liigisõnade poolest: näiteks on kasutusel mäkk, pihl ja kare. Matsalu rahvuspargis on teiste seas Sipelgarahu, mis on saanud nime selle järgi, et meenutab kujult sipelgat, ja Räimerahu. Veel asuvad seal lähestikku Valgerahu ja Tondirahu. Tondirahu pole küll tontide pelgupaik. Nime on seletatud sellega, et  Valgerahu paistab eemalt heledana, kuna seal on

[caption id="attachment_470831" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto Kaire Reiljan[/caption] Hiljuti lõppes Tartus tulevase Siuru kultuurikeskuse ala arheoloogiliste uuringute esimene etapp. Kultuurikeskuse nimevalik ei ole olnud juhuslik. 1917. aastal loodi kirjandusrühmitus Siuru, kuhu kuulusid Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu, August Gailit ja Johannes Semper. Sama aasta juulis registreeriti Siuru põhikiri, mis koosnes vaid lausest „Siurul ei ole põhikirja”. Adson on kirjutanud: „Alla kirjutasime kõik, ja kui meie liignimedele optilise pilgu heitsin, siis leidsin, et nende algtähed moodustavad täpselt nime: Gustav.” Nime valis rühmitusele Tuglas. Kes aga on salapärane Siuru? Siuru on imelind, fantastiline lind. Siurut teame ennekõike „Kalev

  [caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Toiduteemalisel Sõnausel otsitakse eestikeelset vastet ka hot dog’ile. ÕSis on hot dog’i tähendus kuum viinerisai, aga vahel kutsutakse seda naljatlevalt kuumaks koeraks. Võru keeles on hot dog aga lämmi pini. Ometi ei ütle keegi hot dog’i kohta kuum viinerisai ja näiteks pitsat ei nimetata lahtiseks pirukaks. Teinekord võib ju tõlge olla täpne, kuid alati ei suuda see edasi anda sõna tõelist tähendust. Nii ei ole ka hot dog pelgalt viiner saia vahel. Kust on hot dog oma nime saanud? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Teada on, et hot dog on pärit Saksamaalt ja jõudis USAsse tänu sakslastest sisserändajatele. Sakslased tõid Ameerikasse ka taksikoera. Nimetus v

5. mail möödus 160 aastat Ants Laikmaa sünnist. Enne nime eestistamist 1935 oli ta Hans Laipman. Kuidas on aga Laipmani nime eestistamine seotud keelemees Johannes Aavikuga? Nimelt välmis Aavik 1917. aastal sõna „laip”. Laip võeti kiiresti omaks, näiteks leiti, et sõnal on raiuv kõla. Aavik on ise tunnistanud, et jõudis laibani võrdlemisi kergesti. Aavik: „See oli siis õnnelik inspiratsioon.” Kirjandusteadlane Endel Nirk on raamatus „Kaanekukk” kirjutanud, et Aaviku uudissõnaga muutus Laipmani nimi „surnulõhnaliseks – kellele see meeldiks?”. Ants Laikmaa on kasutanud mitmeid pseudonüüme,

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Nädalavahetusel oli lõokesetalv, sest mitmel pool Eestis sadas lund. Lõokesetalv on järeltalv, hiline lumeaeg kevadel või lumine hiliskevad (peale vahepealset paljasmaad). Üldiselt saabub lõokesetalv aprillis. Lõokesetalve on nimetatud veel lõo-, lõive-, lõivu- ja lõivotalveks. Näiteks on Setumaal öeldud, et „Lõotalv om ku peräst talvõ tulõ vil lumi maahha”. Pärast lõokesetalve järgneb pääsukesevilu (üheksa päeva pärast pääsukeste ilmumist kevadel). Kui esimene vilu on pääsukesevilu, siis teine vilu on saarepungavilu. Lõokesetalv võib kesta pikemat aega, vilud on aga lühiajalise

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Lause „Odratangupuder või või hapupiimaga” näitab, mis juhtub, kui sõnal on mitu tähendust – mõte võib kaduma minna. 1933. aastatel juhtis keelemees Manivalde Lubi „või” probleemile tähelepanu ajakirjas Olion. Lisaks juba mainitud lausele konstrueeris L

[caption id="attachment_470831" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto Kaire Reiljan[/caption] Keelegurmaanidel on põhjust asuda vürtse segama ja sõnahõrgutisi looma, sest alanud on sõnavõistlus Sõnaus. Seekord otsitakse uusi eestikeelseid toidusõnu. Paremaid vasteid oodatakse näiteks sõnadele brunch, hot dog, šašlõkk, ketšup, borš, catering, regeneratiivne, kale ehk lehtkapsas. See, et mõned võõr- või tsitaatsõnad on juba juurdunud, ei tähenda, et me ei võiks neile sünonüüme leida. Näiteks on Tähekese ja Hea Lapse 2019. aasta võidusõna „suunamudija” nii suupäraseks muutunud ning eesti keelest sisuliselt tõrjunud influencer’i. Samal võistlustel otsiti vastet ka hot dog’ile.

[caption id="attachment_468561" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Juhan Hepner[/caption] Selle aasta üks uus sõna Sõnaveebis on „pusletama” ehk puslet laduma. Näitelauseks on toodud „See on mul juba neljas IKEA köök, mida ise kokku pusletada”. „Pusle” jõudis ÕSi argikeelsena 1999, tähenduseks oli mosaiikpilt, -mäng. Hiljem on pusle sünonüümiks lisatud ka killumäng. Leelo Tungla „Unehaldja killumängus” leiduvad luuleread „Unehaldja killumäng sinu silme ette laotub”. Kirjanik Ain Kaalep, kes on välminud näiteks „lõimima”, pakkus kunagi „pusle” asemel „paage” (omastavas „paake”). Kuigi „paage” võib tunduda tähenduselt läbipaistmatuna, oli Kaalepil aluseks Otto Wilhelm

[caption id="attachment_468559" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Juhan Hepner[/caption] Sõna „paast” tähendus on aja jooksul laienenud. Tänapäeval räägime näiteks digi- või sotsiaalmeediapaastust. Mida võiks aga tähendada „tormipaast”? „Tormipaast” pole kaugeltki mitte uudissõna. Tormipaast on olnud aeg, mil merel valitseb pikemat aega tuulevaikus. Sama nähtuse kohta on kasutatud ka sõnu „tuulepaast” ja naljatlevalt „prussaka paast”. Lääne-Eestis ja saartel on öeldud hoopis „tuulpidu”. Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus“ on lause „Olime eile laevaga tuulpeos”. Kui tuult pole, on meri pleekvaikne. Nii et teinekord võib ka meri paastuda.