Silt: KEELETARK

„Näe, heleda taeva taustal / kõnnib katusel ringi üks mees” – nõnda kõlavad Ott Arderi luuleread. Enne kütteperioodi algust tuleks kindlasti kutsuda korstnapühkija ehk korstnik korstnaid puhastama. „Korstnik” on Manivalde Lubi 1971. aastal pakutud uudissõna. Murretes on korstnapühkijal olnud hulk kõnekaid nimetusi, näiteks korstnakraapija, korstnameister, nõgikikas, nögimees. Need kõik on liitsõnad, Lubi „korstnik” eristub selle poolest, et tegu on tuletisega. Tuletiste eeliseks on lühidus ja löövus ning see kehtib ka „korstniku” kohta. 1971. aastal pakkus Manivalde Lubi ka teisi tuletisi, näiteks „kõrvats” (kõrvarõngas) ja „külmla” (külmhoone).

Eestlased on naabrite tögamiseks mõelnud välja hulgaliselt pilke- ja hüüdnimesid. Sageli kajastuvad neis naabrite kombed, veidrused ja keelekasutus. Näiteks on Karksi elanikke nimetatud ubamulkideks, Helme kihelkonna inimesi kamamulkideks ja Porkuni inimesi Porkuni põrsavarasteks. Eriti palju pilke- ja hüüdnimesid on olnud Hiiumaal: odratolgused, vandiraiujad ja kohvilähkrid on vaid mõned näited. Kuidas on kutsutud Haapsalu ja Läänemaa lähiümbruse elanikke?

Mis ühendab selliseid kohti nagu Kastinina, Voosi kurk, Narva-Jõesuu ja Vanaturu kael? Eestis on nimelt võimalik liikuda pealaest jalatallani. Inimene on keha abil kirjeldanud ümbritsevat maailma ning mõni kehaosa sobib ruumiliste suhete väljendamiseks paremini kui teine. Eesti kaart pole teatavasti inimesekujuline, kuid keeleliselt on kaardil keha täiesti olemas. Alustame peast. Pea märgib kohanimedes sageli millegi tippu või otsa, näiteks Pärispea poolsaar. Kui „pea”-lõpulisi kohanimesid leidub meil omajagu, siis kulme on tunduvalt vähem, üheks näiteks on Kulmuvere. Murdekeeles on „kulm” ühtlasi nurk, ka tipp. Kõrvad on Eestis veelgi haruldasemad. Mõne siiski leiab, nagu Sääsekõrva, kui

„Kodumurrend” on sõna, mille pakkus 1971. aastal välja keelemees Manivalde Lubi. „Kodumurrend” on kodus ja lähemas tutvusringkonnas kasutatav „murrak”, kuhu kuulub ka hulk omaloodud sõnu. Eestlased on ju nakatunud sõnaloomepisikuga, mistõttu täidab „kodumurrend” eesti keele põllul olulist rolli. Georg Merilo, kes tõi eesti keelde eelmisel nädalal käsitletud „bluule”, on välminud ka teisi sõnu, näiteks kuulub tema kodumurrendisse 2014. aastal loodud omadussõna „suriküps” – inimene, kelle surm e

Teisipäevases Lääne Elu juhtkirjas oli mõte, et Augustibluus on üks neid sündmusi, mis Haapsalu nägu kujundavad. Augustibluusil kõlab ka bluule – kui festivalil kohtuvad bluus ja luule. Bluule algataja on Georg Merilo, kes on ühtlasi sõna „bluule” välmija. Bluulest on saanud Augustibluusi üks traditsioon; see on festivali kavas juba 2014. aastast saadik. Küsimuse peale, kuidas sündis Bluule, vastas Georg Merilo nõnda: „Pakaselisel 2014. aasta hommikul lonksasime Raul Ukaredaga hommikukohvi vist Boheemis. Pakkusin talle Augustibluusi programmi nišina välja luulekontserdi, kus tippmuusik esitaks muusikat bluusižanris.” Merilole lisaks pidi üles astuma ka üks tuntud loominguline inimene oma hetke lemmikluuletustega. „Niisiis, Ukaredale sobis. Minu kui uustulnuka korraldada jäi pealinnas

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste on nimetanud murakakorjamist eriliseks: „See on midagi, mida ainult põlisrahvad mõistavad.” „Murakas” on Uurali tüvi, aga murdeti on sel palju varjundirohkeid nimetusi. Kui Kesk- ja Lääne-Eestis on valdavalt öeldud „kaarlad”, „kaarmed”, „kaarmad”, paiguti ka „käbalad”, siis Lõuna-Eesti on peamiselt olnud „muraka”-ala. Keeleteadlane Andrus Saareste on oletanud, et algselt ongi meil kasutusel olnud „murakas”. Miks aga on kasutatud sõna „käbalad”? Siin on seos kätega; näiteks on Wiedemanni sõnastikus „Kuida käbalad käiwad?”. Murakas meenutab kuju poolest käppa. Muide, „Käbala moos on kõege parem” (Pärnu-Jaagupi). „Kaarel” on tõenäoliselt tüve „kaaren” va

Mis võiks olla vilpekoor? Selleks, et vilpekoore tähenduseni jõuda, tuleks minna sõnarännule aastasse 1932. 94 aastat tagasi (20. juulil 1932) mõtles keelemees Manivalde Lubi välja sõna „vilpama” (vahule kloppima). Näitelauseks tõi Lubi „Koor tuleb vahule vilbata ühes suhkru ja vanilliga”. Vilp (omastavas vilbi) on aga vilpamisriist, vilpekoor seevastu vahukoor. Esimeses eestikeelses kokaraamatus on vahukoort nimetatud lumemoosiks. Keeleruumi lisavad värvi nii vilpekoor kui lumemoos. „Vilpama” esines 1930ndate ülipopulaarses Elisabeth Silla „Keedu- ja majapidamisraamatus”, mille toimetaja oli just Manivalde Lubi. Ka ilukirjandusse on „vilpama” oma jälje jätnud. 1967. aastal on Ilmar

[caption id="attachment_477127" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Kaire Reiljan[/caption] Läänemaal on kuulus valge-toonekure paar, kes on juba pikemat aega kirgi kütnud. Valge-toonekurg, kes valiti 2004. aasta linnuks, on Eesti aladel uustulnuk, jõudes siia alles 19. sajandil. Valge-toonekurge on kutsutud nii Saksamaa kureks kui ka Saksamaa pääsukeseks. Lindu on rahvapäraselt ka lihtsalt toonekureks nimetatud. Lõuna-Eestis on öeldud toonikurg, Lääne-Eestis toonakurg, Kesk-Eestis toonkurg. Toonekure nimetus viitab toonelale, surnute asupaigale, mistõttu on toonekurg ka varemalt hirmu tekitanud, eelkõige must-toonekurg. Hiljem on toonekurge hakatud pidama õnne toovaks linnuks, kellele ei tohi liiga teha. Matthias Johann Eisen on 1922. aasta Eesti Kirjanduses kirjutanud:

Toidusõnadele keskendunud Sõnausel tõsteti esile ka „vardaliha” (šašlõkk). Kuigi „vardaliha” on tähenduselt läbipaistev, on kahtluse alla seatud, kas seda saab pidada uudissõnaks, sest Sõnaveebis on „vardaliha” olemas. Tekib küsimus, kas juba kodunenud sõnadele peaks üldse uusi vasteid leidma. Samas on president Alar Karis rõhutanud: „Kui hot dog ja šašlõkk on kodunenud meie toidulaual, siis suudavad koduneda ka uued eestikeelsed sõnad, millega neid tähistame.” „Šašlõkki” on püütud kodustada ka varem. Näiteks Johannes Türn, kes on arendanud eestikeelset male- ja kabeterminoloogiat, pakkus 1974. aasta Sirbis ja Vasaras välja mitu varianti: „saslõk(k)”, „lõkk” ja „lõkkeliha”. „Šašlõki

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Murdesõna rahke on 2026. aasta Sõnause üks võidusõnadest. Rahke pakuti nimelt al dente vasteks. Rahke on murdekeeles pooltoores, poolkõva ja sõna on kasutatud peamiselt Lääne-Eestis, näiteks „herned on pikast keedust hoolimata veel rahked”, „kartulid