Silt: KEELETARK

Pimedatel novembrikuu õhtutel on tavaks olnud rääkida lugusid vaimolenditest, näiteks kodukäijatest. Kodukäijaga meenub esimesena stseen „Kevadest”, kui poisid üritasid tuld surnuks teha ja Imelik ütles, et akna taga on keegi, kellel on „niisuke kole nägu, nagu põleks sugugi inimese nägu olnud. Punane… punane… ja silmavalged välkusid”. Seepeale sosistati, et see on kodukäija. Tegelikult tembutas muidugi Toots. Levinud on arusaam kodukäijast kui surnud inimese vaimust, kes kipub oma kunagisse elukohta tagasi. Rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni sõnul saavad kodukäijateks „nõiad ja kurjategijad, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvamise järele kõik saksad”. Kodukäijat o

Kuidas tähistada tänapäeval mardipäeva? Üks võimalus on teha martul. „Martul” (mart + kartul) on kartulist mardiküünal, mille võib panna näiteks aknalauale märgiks, et mardid on perre oodatud. Martul kuulub Aavikute majamuuseumi arendaja Merit Karise sõnaloomesse. Keeleteadlane Johannes Aavik pani paljude enda välmitud sõnade puhul kirja, millal ja kus need sündisid. Näiteks sündis „malbe” 29. juuli 1931. aastal kell 6 aias murul lesides. „Martuli” sünnipäev on aga 6. novembril 2019 kell 20.15 ning sõna sünnikoht on Vancouver. Merit Karise meenutab: „Taipasin, et mardipäeva sobiks meie oma k

Täna tähistatakse mitmel pool maailmas halloween’i. Halloween on tsitaatsõna, mistõttu kirjutatakse see kaldkirjas ja enne käändelõppu lisatakse ülakoma. Teiste keelte algustähereegleid ei pea tsitaatsõnades järgima, seega on õige nii halloween kui ka Halloween. Sõnaveebis on halloween’i eestikeelseks vasteks „kõrvitsapüha”, mida võiks senisest rohkem kasutada. Sõnavõistlustel on püütud halloween’i kodustada, näiteks on Sõnausel pakutud „põhtu” (pühakute õhtu) ja „pöö” (pühakute öö). Mis puutub „kõrvitsasse”, siis sellel on mitmeid murdevasteid, näiteks „kürvits”, „kürbes” ja „tõkva”. Rahvusvaheline kõrvitsapäev oli aga 26. oktoobril.

Eelmisel aastal sai Johannes Aaviku 3. oktoobril 1925 välmitud „selmet” („selle asemel et”) saja-aastaseks. Juubelit tähistati selmetipäevaga, mille idee pakkus välja Aavikute majamuuseumi arendaja Merit Karise. Sel puhul loodi veebileht, kuhu soovijad said lisada murde-, unar- ja uudissõnu. Kuigi „selmet” pole igapäevases keelepruugis levinud, kõlas see Ülle Madise esimeses presidendikõnes. Agar „selmeti” kasutaja ja Johannes Aaviku sõnade populariseerija on presidentidest olnud Toomas Hendrik Ilves. Näiteks on Ilves öelnud, et „eesti keele asjade üle otsustamine peab olema palju lüümem”. Sel aastal oodati selmetipäeval selmetimasinasse murdesõnu. Milline saak murdesalvedest sinna jõudis? Pakuti näiteks „kipõ” („kiire”, setu), „pirakas parmakas” („hiigelhunnik tööd”, „kontimurdvalt

Keeleteadlane Elisabeth Kaukonen võttis Vikerraadio keelesäutsus 2. oktoobril „Tontide tontserdid keeles” luubi alla tondisõnad. Lisaks säutsus kajastatud sõnadele on eesti keeles veel hulganisti tondisõnu: üks tontlikum kui teine. Tontide suguvõsa on suur ja sellesse kuulub kirev seltskond sõnu. „Tont” on etümoloogiasõnaraamatu järgi ebamäärane üleloomulik olend, kuri vaim, koll, viirastus. Folklorist Marju Kõivupuu on kirjutanud, et tont on aja jooksul kujunenud kõikvõimalike üleloomulike olendite, viirastuste, kummituste, kollide jt üldnimeks. Samuti on „tont” kirumissõna. Tontide meelispaikadeks on olnud pimedad, tühjad ja koristamata ruumid. Mitu tondisõna on lastehirmutised, n

Sõna „elamu” välmija on keeleteadlane Johannes Voldemar Veski. „Elamu” sünniloole lisab münti just see, kuidas Veski sõna tuletas. Veski on keeleteadlasele Heino Ahvenale meenutanud, et kord jäi ta Võrumaal linapõllul töötava mehega juttu ajama. Veski nimetas koristatud linapõldu linamaaks, mispeale vestluspartner teatas: „See pole linamaa, nüüd on see linamu

Oktoobri tuntuim rahvapärane nimetus on ilmselt viinakuu. Oktoobrit on kutsutud ka näiteks kolletamis-, pori-, simuna- ja sügisekuuks. Samas on seda peetud veel musta kassi kuuks. Eestis on musta kassi kuud hakatud loomade varjupaikades tähistama alates 2014. aastast, sest just mustad kassid ootavad uut kodu varjupaikades kõige kauem. Kass on rahvapärastes ütlustes ja võrdlustes tuntud tegelane. Musta kassiga on seotud palju ebausku, kasvõi ütlus „must kass on vahelt läbi jooksnud”. Levinud uskumuse järgi toob üle tee minev must kass ebaõnne. Mõnel pool, näiteks Inglismaal, on musta kassi peetud hoopis õnnetoojaks. On arvatud, et kui majas on nii must kass kui ka must kukk, moodusta

Jõhvikavärvija on innukalt jõhvikaid võõpama asunud: „Pintsliga jõhvika põski ta paitas / päikese poole neil vaadata aitas”. Erika Esopi värsiridadest selgub, kuidas jõhvikad endale punased põsed said. Septembrit on nimetatud pohlakuuks. Sama hästi võiks septembrit kutsuda jõhvikakuuks. Just septembri keskpaika on peetud kõige paremaks jõhvikate korjamise ajaks. Muide, jõhvikataim on hoopis kääbuspõõsas. Põhja-Eesti on olnud „jõhvika” ala, Lõuna-Eesti aga „kuremarja” ala. Jõhvikate kohta on veel öeldud „karbalad”, „pluukna”, „raba-” ja „soomarjad”. Jõhvikatest on mitu mõistatust, näiteks: punane poisike istub rabamättal, nabapidi peene niidiga kinni. Mis puutub jõhvikate jumesse, siis nagu lõpetab Erika Esop oma luuletuse, „ei kao see jume neil ära / ka lumega”.

„Nördima”, „nördimus” ja „nörritama” kuuluvad Johannes Aaviku sõnaloomesse. Juba 1922. aastal kirjutas Aavik Friedebert Tuglasele, kuidas keeleteadlase Andrus Saareste õigekeelsuse määrused teda nördimusega täitsid. Aavik on ise nentinud, et „nördimus” sündis järsku. Samas on Aavik leheveergudel kurtnud, et „nördimust” on hakatud kasutama tähenduses nõrgenemine, alistumine. Aavik ise pidas „nördimuse” all silmas kanget meelepaha. Sama probleemi on täheldanud 1966. aasta Sirbis ja Vasaras ka Ants Roosnaallik. Tema on soovitanud võtta kasutusele sõna „nöösima” (noruspäi omaette kõndima), mis esineb juba Wiedemanni sõnaraamatus. Roosnaallik: „Siis võiksime olla kas milleski nördinud, või sii

„Andmed” esineb igapäevases keelekasutuses sageli, kuid ainult mitmuses. Sõna „andmed” sündis aastal 1910 ja selle sõna välmija on keeleteadlane Johannes Voldemar Veski. Tol ajal töötas Veski Päevalehes. Tema poole pöördus lehe toimetaja murega: eesti keeles oli vaja vastet sõnale, mis näiteks saksa keeles on „Angaben”. Veski on üks meie suurimaid sõnameis