Viimati läks Metskülas kooli nii palju lapsi peaaegu sada aastat tagasi, 1937. aasta sügisel, kui koolikell helises üle 30 põnnile.
Pool tundi enne 1. septembri aktust istus Metsküla kooli teise klassi õpilane Marleen Veskimäe, tutt peas, väikese rootsipunase koolimaja trepikäsipuu peal päikese käes ja ajas sõbrannaga juttu. „Meie läheme üles ja nemad jäävad alla, aga kuidas nad sinna ära mahuvad, seda ma küll ei tea,” arutles tüdruk tõsiselt.
Siiamaani on Metsküla koolis õpitud kahes klassiruumis: pisemad all ehk esimesel ja suuremad üleval ehk teisel korrusel. Sel sügisel läks Metskülas esimesse klassi tosin last: üheksa poissi ja kolm tüdrukut. Marleen teise klassi õpilasena hakkab õppima teisel korrusel, tosin kooliuusikut esimesel. Nii palju lapsi pole seal esimesse klassi läinud 1989. aastast peale, kui kool taasavati. Ka vanematesse klassidesse on õpilasi juurde tulnud. Ühe kolmanda klassi lapse vanematele tuli koolijuht Pille Kaiselil isegi ära öelda, sest lihtsalt ei mahu ära: maja pole kummist.
algesid: “Võin julgelt väita, et sa ei täitnud oma kohustusi ning selline tegevusetus on viinud minu silmis sinu usalduse kaotuseni. Minule on ka teada, et sa kohtusid enne üritust inimestega, kes soovisid sellel samal üritusel Eesti Vabariigi riigikorra vastast aktsiooni ellu viia. Sa ei teavitanud sellest kedagi (valda ega Lääneranna Spordikooli esindajat).”
Issand, aitab juba sellest!
Ei aita, sest vanamoori laps ei saa siiani aru demagoogia mõistest, mida tähendavad tühilaused ehk peata olek.
Vanamutt, mitte vanamoor, vabandan segaduse pärast ette ja taha, ajalises mõistes.
Haridusest ei saa kunagi küll.
JAH