Lihulast rääkides kasutavad paljud, nii kohalikud kui ka läbi sõitvad inimesed põhjendamatult sageli sõna „pommiauk”. Linn on väike ning kui mäe otsas kõrguv mõisahäärber ja selle tagant paistev linnusevare välja arvata, siis seal esmapilgul midagi vaatamisväärset nagu polekski. Ometi, kui silmad avada ja väikelinna natuke lähemalt vaadata, koorub halli üldmulje alt välja midagi sellist, mida oodatagi ei oska. Kooruvad välja eri ajastud ja stiilid, eri meistrite käekirjad, talupojatarkus ja arhitekti nägemus.
Arhitektuuriajaloolane Oliver Orro käis ühel veebruaripäeval Lihulas just sealsetele väärtustele tähelepanu juhtimas. Lihula kultuurikeskuse saalis, kus arutati ka Lihula muinsuskaitseala kaitsekorra muutmist, oli kuulajaid paraku kahe käe sõrmede jagu, neistki vaid umbes pooled kohalikud inimesed. Sellest on kahju. Orro sõnul on Lihula säilinud keskus teiste Eesti väikelinnadega võrreldes arhitektuuriliselt üks varasemaid, suuremaid, kõige tihedama struktuuriga ja kõige paremini säilinuid.
Lihula arhitektuuripärandi kaitseks on juba aastakümneid tagasi loodud muinsuskaitseala, nii nagu see on loodud ka Haapsalu vanalinna kaitseks. Enamasti kiputakse muinsuskaitseala ja üldse muinsuskaitset nägema kui kaela sadanud õnnetust, mis omanikku piirab ja kõike keelab. Kuigi muinsuskaitseamet on viimastel aastatel keelamise-käskimise asemel rõhunud rohkem nõustamisele, on eelarvamused visad kaduma.
Tegelikult ei alga muinsuskaitse muinsuskaitseametist ja sealt tulevatest juhistest, vaid inimestest ehk igaühest meist. Seni, kuni me ise ei oska väärtusi märgata ega hoida, ei hakkagi midagi muutuma. Sellepärast ongi oluline avada silmi, juhtida tähelepanu väärtustele ja õpetada pidama lugu sellest, mis esmapilgul tundub tuhmunud pärlina. Kui oskame märgata ja näha, hakkame ka hoidma.
Paraku ei ole “pommiauk” tühjast kohast tekkinud. Arutelul oli maksimaalselt 10 inimest,nagu võib lugeda,seega ei koti kohalikku mite mingi muinsusarhitektuur,vaid võimalus selles “pommiaugus” ellu jääda.