Taavi Aas: eesmärk toota ise rohkem elektrit kui tarbime

Nagu pea kõik muud protsessid maailmas, on ka energeetika muutunud globaalseks.

Oleme ammu harjunud, et nafta võib pärineda pea igast maailmajaost, samamoodi liigub elekter järjest enam üle piiride. Juba praegu on meie kaablites Norra hüdrojaamas toodetud elekter, kasutame Hiina päikesepaneele ja Saksa tuulegeneraatoreid, soojuse ja elektri tootmiseks tarvitavad jaamad puitu, mis on toodud näiteks Kanadast või USAst, või gaasi, mis on pärit Katarist.

Globaliseerumisel on oma head ja vead. Kui geopoliitiline olukord püsib stabiilne, on ka energiahinnad madalamad. Kahjuks oleme praegu jõudnud olukorda, kus rahvusvahelistes suhetes on turbulents, turgudel valitseb ebakindlus ja toorainete hinnad on seetõttu kasvanud ootamatult kõrgeks. See on omakorda tinginud tavapärasest suuremad arved tarbijatele pea kogu maailmas, sealhulgas Eestis.

Aga elekter ja toasoojus on inimestele sama elementaarne kui söömine ja hingamine. Seetõttu on oluline, et võimalikult soodsa hinnaga teenused oleksid inimestele tagatud.

Eesti valitsus algatas Keskerakonna eestvõttel läbi aegade suurima toetusprogrammi mahus ligi 300 miljonit eurot, et inimesi aidata. Võtsime jälgimise ja toetamise alla pea kõikvõimalikud kulud: elektri võrgutasu hüvitamine nii kodudele kui ka ettevõtetele, gaasi võrgutasu hüvitamine ning elektri-, gaasi- ja küttearvete hüvitamine kuni keskmise sissetulekuga peredele.

Kulude hüvitamise tulemust võib iga inimene alates veebruarist oma arvelt näha. On oluline, et abi said kõik inimesed: võrgutasu hüvitamisest võitsid kõik tarbijad ja kuni keskmise sissetulekuga pered said lisatoetust kulude katmiseks.

Meil on väga keeruline ja kokkuvõttes ka kahjulik loobuda suurest turust, mis meie jaoks on eelkõige Euroopa Liit. Tõsi, ühelt poolt anname ära otsustusõigust ja me ei saa lõpuni kontrollida elektrihinda, teisalt töötab suurem turg mastaabiefektina paremini kui üksi kodus pusimine. Oleme ühisel turul nii headel kui ka halbadel aegadel – kriisiperioodil on eriti oluline püsida koos ning vajadusel üksteist aidata.

Tulevikus, ütleme 10–20 aasta perspektiivis, saab elektritootmine olema Eestis hajutatud nii geograafiliselt kui ka „tooraine“ mõttes. Kindlasti jätkub ühel või teisel viisil põlevkivi kasutamine Ida-Virumaal. See tagab meile stabiilsuse ja sõltumatuse, pealegi oma inimestele tööd. Teine nurgakivi on tuuleelekter nii maismaal kui ka merel, mis annab suurima mahu. Kolmandaks suudame pimedast ilmast hoolimata kinni püüda osa päikesevalgusest ja suvel võib anda päike arvestatava mahu elektrit.

Viimasel ajal on palju räägitud ka nn tulevikutehnoloogiatest: tuumajaam, vesiniku tootmine ja energia salvestamine. Eesti tingimustesse oleks sobilik uue põlvkonna tuumajaam, mis on igakülgselt ohutu ja võimsuse poolest optimaalne. Sellise jaama prototüübi ehitus veel käib ja mõne aasta pärast on meil endal aeg käes otsustama hakata.

Erinevad salvestustehnoloogiad on olemas ja töötavad, aga on esialgu veel liiga kallid ning kasutatavad vähesel määral. Vesiniku puhul on mõistlik esialgu panustada taastuvelektri tootmise suurendamisse, see loob eeldused ka rohevesiniku arenguks.

Eesti pikaajaline eesmärk on toota ise rohkem elektrit kui tarbime. See on tehtav 5+ aasta perspektiivis. Ühelt poolt tagab see meie energeetilise sõltumatuse ja iseseisvuse, teiselt poolt toob riigile raha juurde. Meil on traditsiooniliselt olnud viimased sada aastat tugev energeetikasektor ja seda positsiooni tuleb hoida.