Valdade ühinemine on kiiresti kasvavates piirkondades lahendanud ametnike jaoks ühe mure – kui piirkonnas lasteaiakohti ei ole, saab lapsele koha anda kodust kümnete kilomeetrite kaugusel asuvas lasteaias. Seejuures ei ole omavalitsuse jaoks oluline, kuidas põnn hommikuti lasteaeda ja õhtul koju saab – see on juba vanema enda mure. Omavalitsus ei saa öelda, et kohti ei ole – on, aga mitte seal, kus vaja.
Haapsalus ei tohiks lasteaia asukohaga probleemi olla kellelgi. Kui näiteks elada Vikerkaare lasteaia kõrval ja selle asemel saada koht vanalinnas asuvasse Tõrukese lasteaeda, võib vahemaa tunduda esmapilgul küll röögatu, kuid on tegelikult jalgsi läbitav.
Palju keerulisem on vanemate jaoks olukord Lääne-Nigula vallas. On näiteid, kus Taebla laps käib lasteaias Paliveres ja Linnamäe laps Noarootsis, sest teeninduspiirkond on üks – Lääne-Nigula vald. Kui ekstreemsustesse minna, on vallal õigus pakkuda Martnas elavale lapsele kohta Nõva lasteaias, kus käib vähe lapsi. Kui otstarbekas on järeltulija lasteaeda viimiseks sõita iga päev ühte otsa ligi 55 kilomeetrit? See on mõeldav vaid juhul, kui ka lapsevanemal on vaja samas suunas liikuda.
Kodust kümnete kilomeetrite kaugusel pakutud kohta vastu võtmata jättes jääb laps lasteaiakohata ja vanem peab tema hoiuks ise lahendusi leidma. Ametnik on teinud kõik õigesti ja saanud linnukese kirja – vaba lasteaiakohta teeninduspiirkonnas on pakutud.
Kui haridusministeerium mõtleb välja seaduseelnõusid, millega saab lasteadade järjekordi lühendada, ehk tasub ka mõelda sellele, kui kaugel võib lasteaed lapse kodust asuda. See on vajalik mammutomavalitsuste ohjamiseks, et eelnevalt toodud näide ei muutuks reaalsuseks, vaid omavalitsused looksid kohti sinna, kus neid on ka tegelikult vaja. Linnamäe lasteaia näitel saab ruume juurde kasvõi konteinerit rentides.
Ainuke lahendus, et riik ega omavalitsus ei saa kooli või lasteaeda sulgeda! Ükskõik kui väike haridusasutus on, lasub laste ( ja üldse elanike) otsimise kohustus omavalitsusel.
Tõmmake jalad kõhu alt välja ja hakake tööle!