Juhtkiri: kohe on käes

Homme on jõululaupäev. Kõik, mis selleks ajaks peab tehtud olema, on enamasti tehtud: toad kraamitud, jõulukaunistused välja riputatud ja kuusk toodud, külmik toitu täis ostetud, kingitused perele, lähedastele, naabritele, kolleegidele ja teistele varutud. Jõululaupäeva traditsioonide hulka kuulub veel ringkäik kalmistul või kalmistutel, et nende lähedaste, kes enam meiega jõululauda istuda ei saa, haudadel küünlad läita. Paljude jaoks tähendab jõuluõhtu ka kirikus käiku, isegi siis, kui muidu aasta jooksul sinna asja pole olnud. Millal siis veel, kui mitte jõuluajal.

Õhtul istub pere ühiselt ümber piduliku jõululaua, ikka ja jälle taldrikuid täites ja vahepeal ohates, et küll on kõht ikka täis. Sinna juurde harutatakse lahti kingitusi, mis kellegi poolt kuuse alla või ukse taha poetatud või jõuluvanalt mälusopist kiiruga välja otsitud luuletuse või laulu eest välja lunastatud. Kui pakid käes, on nende avamisel üllatutud, tänatud ja vaimustust avaldatud ning vahel ka püüdlikult pettumust varjatud.

Paljudele peredele tähendavad jõulupühad ka meisterlikku logistikat, sest kolme päeva jooksul on vaja jõuda ühtede, teiste ja kolmandate sugulaste juurde, ja seda omamata jõuluvana võimeid olla ühe õhtuga korraga mitmes kohas. Ja nii ühe pere juurest teise käies kordub üks ja sama söögi ja kingituste ring. Lõpuks, kui pühad läbi, oleme läbi nagu läti raha ja lubame endale, et järgmisel aastal planeerime aega paremini, et kõik viimasele minutile ei jääks, ja peame ka söömisega piiri.

Kurioossel kombel kipuvad jõulupühad, mis ometi peaks olema rahu- ja rõõmuaeg, olema üks kiiremaid aegu aastas. Jõulude ajal tabaks meid nagu omamoodi hullus lunastada kinkide ja külaskäikudega kõik aasta jooksul tegemata jäetu, kogu aasta võlad ja taak, et saada vabaks. Kuni järgmise korrani. Vahel tekib küsimus: on meil selle kiirustamise juures ikka meeles, miks seda kõike teeme?

Häid jõulupühi!