Nagu ikka 1. septembril, lähevad juntsud kooli enamasti hea isuga, selged eesmärgid silme ees ja tee teada – kõigepealt saama koolis targaks, siis tulevad poemüüja, loomaarsti ning tuletõrjuja ametid.
Kooli algus liigutab hingepõhjani kõiki. Edasi tuleb tavaliselt argipäev. Mis argipäevas ellu aitab jääda, on mõistlik rutiin, igapäevased minekud ja tulekud, tuttavad inimesed ümberringi. Iga päev õpitakse koos midagi uut ja samal ajal peetakse kõrvalt silmas, kuidas teistel läheb. Vahel halvemini, vahel paremini.
Selle nägemine, et kaaslaselgi on vahel raske, aitab samuti. Nagu ka selle tunnistajaks olemine, kuidas sõber keerulisest olukorrast välja tuleb. Üksi on mitu korda keerulisem. Kui on raske, siis ronib pähe mõte, et ainult mina ei tule toime, kõik teised ilmselt küll.
Tõenäoliselt teavad ka täiskasvanud, kui raske on vahel nõu küsida, kui endal pea parasjagu ei tööta. Nemad aga teavad enamasti elukogemusest, et ebamugavus on ületatav. Lapsed pole selles veel nii kindlad.
Nii olemegi olukorras, kus lapsed terves Eestis peavad oma õpitahet pärast poolenisti distantsil möödunud õppeaastat taastama hakkama. Neid, kel õpiisu kadunud, oli sel kevadel rohkem kui varem.
Loodetavasti on sel õppeaastal distantsõpet vähem kui mullu ja tunamullu. Kaugõpe pole raske ainult õpilastele ja vanematele – see on kurnav ka õpetajatele.
Katsume teha siis kõik, mis võimalik, et koole kinni ei peaks panema. Kuulame, mida räägivad need, kes asjast rohkem teavad – teadlased. Ja ehk ajame ka vähem oma õigust taga. Loomulikult on õigus mitte vaktsineerida ja õigus mitte maski kanda, isegi mitte ennast testida. Aga mis me selle õigusega nii väga saavutame? Saame ehk natuke aega kõminal vastu rindu taguda, aga keegi peab selle supi ju pärast ära sööma.
