Teisipäeval valis riigikogu 72 häälega Eesti uueks presidendiks eesti rahva muuseumi direktori Alar Karise. Lõpp hea, kõik hea, võiks mõelda.
Aga ei ole hea lõpp. Kahekordne rektor ja riigikontrolli endine juht Karis pole muidugi Eesti avalikkusele mingi tundmatu kuju, kuid kandidatuurist valimiseni jäi sisuliselt aega vaid nädal. Sõnaga, me ei tea suurt midagi tema vaadetest, mis presidendiametis on ometi olulised.
Kogu 2021. aasta presidendivalimised meenutasid pigem mingi rahvateatri vodevilli, mitte põhiseadusliku institutsiooni demokraatlikku valimist. Karist ei saa selles süüdistada, küll aga erakondi, kes ei soovinud oma kandidaate varakult paljastada.
On ju teada ka selle vodevilli põhjused ehk ajale jalgu jäänud presidendivalimiste kord. Ses mõttes täitis Karise valimine tõesti põhiseaduslikku vaimu, mille järgi 2/3 häälteenamuse nõue riigikogus tähendab erakonnaülest presidenti. Tõepoolest, praegu sai Karis hääli ka opositsioonilt.
Ent põhiseaduslikku vaimu ei väljenda kõik muu, mis presidendivalimistega kaasnes. See, et me saime presidendikandidaadi alles nädal enne valimisi, ei ole normaalne. See, et riigikogus seati üles vaid üks kandidaat, ei ole ka normaalne. Demokraatia tähendab valikute võimalust.
EKRE ja Keskerakond on rääkinud presidendi otsevalimistest. Presidendi otsevalimised annaksidki rahvale võimaluse tutvuda kandidaatidega ja nende üle otsustada. President olekski n-ö näoga rahva poole.
Isegi vasakpoolsetel hakkab pilt tasapisi selginema, võttis ikka kaua aega!
Kas Karis on hea president näitab aeg aga valimise toimumine ise oli väga äbiväärne ! Halb vari on küljes kogu meie riigi tõsiseltvõetavuses !