19.3 C
Haapsalu
Teisipäev, 5. juuli 2022
Avakülg Tags Erkki bahovski

Silt: erkki bahovski

Erkki Bahovski: valitsuskriisi liblikaefekt

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Liblikaefekt seostub üldiselt matemaatiku ja meteoroloogi Edward Norton Lorenziga. Ta märkas, et tornaado täpne teekond võib sõltuda väikestest asjadest nagu näiteks kajakate tiivalöökidest. Et muuta metafoor poeetilisemaks, hakkas Lorenz kasutama 1972. aastal liblikaefekti mõistet. Pärast seda on hakanud liblikaefekt (või ka liblika tiivalöögi efekt) tähendama mingisugust esmapilgul tähtsusetut sündmust, mis on vallandanud hiljem suurema sündmusteahela. Niisiis, kus võiks peituda Eesti praeguse valitsuskriisi liblikaefekt? Trafaretne vastus sellele küsimusele on, et selleks oli riigikogu menetluses oleva lastetoetuste eelnõu muutmise seadus, sest Keskerakond muutus Kaja Kallase välise tähelennu peale liiga kadedaks. Pealegi lendasid üles Reformierakonna reitingud, samas kui Keskerakonna populaarsus tegi vähikäiku.

Erkki Bahovski: Soome pilk on Põhjamaadel

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Peaminister Kaja Kallas ütles, et Eesti on valmis Soome ja Rootsiga jagama oma NATO-kogemust. „Nii Soomes kui ka Rootsis on väga palju hirme selle aja osas, mis jääb liitumisavalduse ja liitumise vahele. Meie oleme saanud ka anda nii soomlastele kui ka rootslastele kinnitusi, et tõenäolised ohud, mis võivad peituda, on kübersfääris. Kui meie saime nendega hakkama, siis saavad ka soomlased ja rootslased," on peaministrit tsiteerinud ERR. Kogemuse jagamise pakkumine on muidugi hea, sest tuleb ju meenutada, et soomlased aitasid meid igati oma ELi-kogemusega, kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga, kuhu Soome oli selleks ajaks jõudnud kuuluda üheksa aastat. Ilma soomlaste abita oleksid paljud asjad ELis kulgenud raskemini.

Erkki Bahovski: Eesti peab jääma raudse eesriide õigele poolele

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Esmaspäeval, 9. mail peetud kaks kõnet tõmbasid Eesti geopoliitilise joone võimsalt teravamaks, vähendades meie niigi ahtaid välis- ja julgeolekupoliitilisi võimalusi veelgi. Esmalt pidas Venemaa nn võidupühal kõne president Vladimir Putin. Selles – nagu märkisid juba mitmed Eesti analüütikud – polnud midagi uut. Ei kuulutanud Putin välja sõda ega sellega ka üldmobilisatsiooni, vaid Vene riigipea raius nagu rauda varemgi öeldut ukrainlastest kui bandeeralastest, kes tuleb denatsifitseerida. Samuti olid üsna jämedad viited sellele, nagu oleks Ukraina tegelikult ajalooline Venemaa territoorium. Kuskilt ei paistnud mingeid märke Venemaa tagasitõmbumisest, rahupakkumisest või veel mingist sõnumist, mida võiks tõlgendada soovina sõda lõpetada. Kõik jätkub vanaviisi.

Erkki Bahovski: president Macroni kimbatused

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Emmanuel Macroni võit Prantsusmaa presidendivalimistel oli oodatud, ent samas ei tohiks ta loorberitele puhkama jääda. Seda sellepärast, et nii Prantsusmaa, Euroopa kui ka lääs tervikuna vajavad kordategemist ja Macronil võiks kõiges selles olla oluline roll. Vahepeal võis ju tunduda, et paremäärmusliku Rahvusliku Liidu juht Marine Le Pen pakub Macronile tõsist konkurentsi, kuid tarvitses senisel riigipeal veidi tõsisemalt valimiskampaaniaga tegeleda, kui need kahtlused hajusid. Võit umbes 58 protsendiga umbes 42 protsendi vastu on veenev, kuid kui võtta juurde Prantsusmaa kontekst, muutub pilt hägusemaks. Kontekst seisneb selles, et Macron ei konkureerinud peavoolupartei, vaid äärmuspartei kandidaadiga. 42 protsenti äärmusele tähendab esmajoones küsimust, kas senist äärmust saab üldse nimetada enam äärmuseks. Sinna juurde tuleb lisada esimeses voorus ligi 22 protsenti häältest vasakäärmuslasele Jean-Luc Mélenchonile. See kõik näitab, et Prantsusmaa on lõhenenum kui kunagi varem. Nii võibki oletada – ja nagu paljud tänavaküsitlustel ka ütlesid –, et hääletati mitte nii väga Macroni poolt, vaid Le Peni vastu.

Erkki Bahovski: kas sõjal on sugu?

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Nädalaleht Sirp on üritanud vaadata maailma läbi feministlike prillide. Iseenesest pole selles midagi laiduväärset, kuid küsimus on, kas säärane vaatenurk suudab piisavalt kõike seletada. Nii on üle-eelmises Sirbis (1.04) Eret Talviste ja Birgit Poopuu võtnud nõuks analüüsida sõda läbi feminismi ja dekolonialismi prisma. Ma jätan dekolonialistliku mõõtme siinsest artiklist välja, sest see nõuab eraldi lähenemist, ja keskendun küsimusele, kas sõjal on sugu. Kui üritada üldistada, siis Talviste ja Poopuu järgi on sõda mehe nägu. „…feministlikud uurijad on välja toonud, et patriarhaalsetes hoiakutes ja omadustes (nende kandjaiks pole siiski vaid mehed) võib näha ka konfliktide juurpõhjust: patriarhaalsed suhted viivad kergesti relvastatud konfliktideni. Just sellised süsteemid lükkavad naised ja kõik teised, kes toksilise maskuliinsusega kaasa ei lähe, teatud sfääridest välja,“ kirjutavad autorid.

Erkki Bahovski: petlik rahulootus

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina-Vene rahukõneluste tegelikust sisust on vähe teada ja nii keerleb selle kohal tavaline sõjaudu. Teisest küljest on see mõistetav, sest rahukõnelusi ei saa pidada kasvõi Facebookis või Twitteris, kus igaüks õpetab, missugune on just kõige õigem lahendus. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viidanud, et Ukraina võib loobuda oma NATO pürgimusest ja olla neutraalne. Kuid ka see plaan ei ole vastuoludeta – Ukraina NATO liikmesuse püüe on kirjas Ukraina põhiseaduses ja nii ongi Zelenskõi öelnud, et rahutingimused pannakse referendumile (ilmselt seega ka Ukraina NATO liikmesus). Referendumit aga ei saa mõistetavalt enne teha, kui riigist on lahkunud Vene väed. Teisipäevane Financial Times kirjutas viitega Ukraina allikatele, et Venemaa ei kavatsevat enam Ukrainat denatsifitseerida ja et Ukrainal võiks olla ELi perspektiiv ning julgeolekugarantiid mitmelt riigilt. Viimased tunduvad väga kehva plaaniga, arvestades 1994. aasta Budapesti memorandumit, kus vastutasuks Ukraina tuumarelvast loobumise eest garanteerisid riigi julgeoleku ning territoriaalse terviklikkuse Venemaa, USA ja Ühendkuningriik.

Erkki Bahovski: Euroopa uus narratiiv?

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kui lõppes külm sõda, hakati Euroopale otsima ühist ajaloolist narratiivi. Sellist, mis ühendaks sõdadest puretud kontinendi. Positiivne oli selles püüdluses kindlasti asjaolu, et 20. sajandi ja ka varasemasse ajalukku kirjutati rohkem sisse Ida-Euroopat. Lääne autorid hakkasid mõistma, et näiteks teises maailmasõjas toimus teisigi tähtsaid sündmusi peale Normandia dessandi ja tegelikult otsustati selle sõja saatus – vähemalt Euroopas – Ida-Euroopas. Üheks selliseks näiteks ajalugu terviklikumalt kirjutada on Eestiski käinud briti ajaloolase Norman Daviese „Euroopa ajalugu“, kus ka Eestit tublisti sees. Teine mõttesuund oli ühendada Euroopa läbi kannatuste. Selleks pidi saama holokaust ja Natsi-Saksamaa kui kurjuse kehastus. Oli ju Lääne-Euroopa poliitiline ja majanduslik integratsioon leidnud aset just eeldusel, et tuleb vältida nii holokausti kui ka selle teostaja uuestisündi.

Erkki Bahovski: ennustamatu ja brutaalne sõda Ukrainas

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Üks Ukraina sõja suurimaid paradokse on, et enne sõda Läänelt pidevalt demokraatia kohta loenguid saanud Ukraina võitleb tegelikult nüüd sellesama Lääne vabaduse ja demokraatia eest. Sõda paneb mõne asja sootuks teise perspektiivi – kas praegu mõtleb Euroopas keegi tõsiselt näiteks ühelt poolt Euroopa Komisjoni nõuete ja teiselt poolt Ungari ja Poola õigusriigi põhimõtetest kinnipidamise peale. Ei ole kahtlust, et kui Ukraina Vene sõjamasinat ei peata, liigub see edasi Euroopa peale. Tasub mõelda ajaloole – 1920. aastal peatas „ime Vislal” Punaarmee pealetungi Varssavile Poola-Nõukogude sõjas. Kommunismi eksport oli selleks korraks lõppenud ja ehkki ka mitmed Saksa militaarsed ringkonnad ei pidanud Poolat iseseisvuse vääriliseks, ei õnnestunud neil toona kommunistidega kokku leppida. See lepe tuli alles 23. augustil 1939.

Erkki Bahovski: kas lääs suudab mõista Putinit?

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pühapäeval küsis minu käest kolm inimest, kas Ukraina ja Venemaa vahel tuleb sõda. Kuidas ma saan selliseid asju teada? Isegi kui midagi ennustada ja nii ei läheks, oleks ju paha lolliks jääda. Tagantjärele aga tark olla on vaid tühikäigutarkus. USA on korduvalt hoiatanud, et sõda on kohe puhkemas (võibolla nende ridade lugemise ajaks on ka puhkenud). Tuleb meeles pidada, et USA presidendi Joe Bideni hoiatused ei põhine üksnes mingisugusel nägemusel, vaid luureinfol. Kui edasi spekuleerida, siis võib ka oletada, et mitte kõik Vene sõjaväelased ei torma ummisjalu sõtta, vaid lekitavad läänele infot Vene sõjaplaanide kohta, lootes niiviisi sõda ära hoida. Nii nagu enamik Saksa kindralitest ei soovinud sõda, pidades Adolf Hitlerit hullumeelseks.

Erkki Bahovski: sõna ja tegu

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski.[/caption] Üks põhjus, miks rahvusvahelised organisatsioonid on ellu kutsutud – et vähekenegi leevendada rahvusvahelistes suhetes valitsevat anarhiat ja pakkuda väikeriikidele vähemalt tunnet, et nood on suurriikidega võrdsed. Nii on Euroopa Komisjonis kõigil 27 liikmesriigil oma volinik ja ühenduses leidub veel valdkondi, kus mis tahes riik võib mingi otsuse vetostada. NATO 30 liikmesriigi hulgas langetatakse otsuseid ühehäälselt. Ehkki ÜROs on viis alalist julgeolekunõukogu liiget, kel on vetoõigus, loeb peaassambleel ka iga riigi hääl. Siiski ei kaota rahvusvahelised organisatsioonid anarhiat ja alati jääb kohti, kus väikeriikide hääl ei kõla nii tugevalt kui suurriikide oma. Või saavad suurriigid teatud puhkudel endale lubada rohkem kui väikeriigid.