Silt: erkki bahovski

Kolmapäeval, 30. septembril võttis riigikogu vastu avalduse „Autoritaarkorrast ja Eesti Vabariigi Riigikogu vaigistamisest 1934. aastal”, millega anti negatiivne hinnang Konstantin Pätsi riigipöördele 1934. aastal ja toonase riigikogu saatmisest nn vaikivasse olekusse. Eks omamoodi hinnang avaldusele oli asjaolu, et selle poolt hääletas 28 ja vastu oli 9 riigikogu liiget. Ülejäänud riigikogu see avaldus ilmselgelt ei huvitanud, sest kohal olnud 96 liikmest tervelt 59 ei hääletanud. Võrdluseks: just enne seda pälvis Ukraina toetusavaldus 78 riigikogu liikme poolthääle, selle vastu oli üks ja ei hääletanud 17 saadikut. Kohal oli samamoodi 96 saadikut. Niisiis kujunes hinnang 1934. aasta riigipöördele küllalt leigeks. Avalduses tasub tähelepanu pöörata kahele seigale. Esmalt muidugi üldse faktile, et Eesti seadusandlik organ annab hinnanguid ajaloole. See viib vägisi mõtted „õigele” ja „valele” ajaloole. Meie idanaabri juures on ajalugu kirjutatud seadustesse ja keegi, kes kirjutab

Riigikogus 71 poolthäält ja Ülle Madise valiti kolmapäeval järgmiseks Eesti vabariigi presidendiks. Lõpp hea, kõik hea, võiks mõelda. Paraku pole poliitikas enamjaolt kõik must-valge ja võib pakkuda, et Madiset ootab ees pigem teatud Kolgata tee kui pidulik marss Kadriorus. Sest kui vaadata, missuguse poliitilise jandiga said hakkama nii Keskerakond kui ka EKRE, on selge, et Madise teekond presidendina ei saa olema lihtne. Esmalt keeldus Keskerakond osalemast presidendivalimistel, hoidudes sedelite laskmisest valimiskasti. Võib aru saada, et presidendivalimiste kord ei meeldi, kuid riigikogu liige peaks andma poliitilist eeskuju ja olema poliitiliselt aktiivne. EKRE aga jauras Toompeal, kutsudes kokku piketi presidendivalimiste korra vastu, nõudes presidendi otsevalimist rahva poolt. See nõue on igati arusaadav. Olen ka ise juba sel arvamusel, et pigem tuleks president otse valida, arvestades, et meil jääb kandidaatidega tutvumiseks liiga vähe aega ja kaks eelmist korda on presid

Enne kui mõnele sündmusele – näiteks viimasele ränderündele Marokost – vihaselt reageerida, võiks pisut pikemalt mõelda. Hispaaniale kuuluvast Ceutast alguse saanud paaripäevane rändekriis näitas, kui kergesti võib säärane kriis puhkeda, kui paari päevaga sisenes Marokost Ceutasse umbes 60 000 migranti. See näitas ka võimalust, et võib korduda 2015. aasta rändekriis, mil Euroopasse tulvas üle miljoni migrandi. Ent vähem on räägitud sellest, miks praegune kriis puhkes. Oli ju selge, et need 60 000 migranti ei tulnud juhuslikult üle Ceuta piiri, vaid nad pidid saama signaali, et tee on vaba. Immigrante Marokost Ceutasse oli tulnud varemgi, kuid mitte nii palju nii lühikese aja jooksul. Kui Süüria kodusõda tekitas pideva rändesurve Euroopale, siis Maroko, olles küll elatustasemelt vaesem kui Hispaania, pole kodusõda näinud. Seal käivad turistid, sh Eesti omad ning mingisugust tajutavat ohtu pole seal seni täheldatud. Tean, et see kõlab klišeena, kuid üheks kriisi põhjustajaks oli… Ühendriikide president Donald Trump. USA ja Iisraeli alustatud sõda Iraani vastu pani paljusid riike, sh Hispaaniat otsima alternatiivseid energiaallikaid. Alžeeria tarnis 2026. aasta esimesel po

[caption id="attachment_254660" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski[/caption] Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi sekkumine jalgpalli MMi kohtunike töösse kiskus spordialade kuninga alasti. Sport on alati valitsejaile tähtis olnud. Aastal 67 p. Kr sõitis Rooma keiser Nero Kreekasse, et osaleda olümpiamängudel. Ta oli lasknud olümpiamängud selleks aasta võrra edasi lükata. Nero osales kaarikute võiduajamisel ja ehkki ta lendas kaarikust välja, kuulutati ta võitjaks, sest keiser pidi võitma. Mängufilmis „Diktaator” laseb diktaatorit kehastav Sacha Baron Cohen maha need, kes ähvardavad temast sprindidistantsil ette jõuda. Need kaks seika meenusid, kui lugesin uudist, mille järgi oli Donald Trump helistanud rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) presidendile Gianni Infantinole ja palunud ära muuta USA koondise mängijale Folarin Balogunile antud punane kaart, et too saaks osaleda mängus Belgia vastu. Ja otsus muudetigi ära. Keiser Nero on tagasi. Ajalugu kordu

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski. Foto: erakogu[/caption] Värske sõnasõda Itaalia peaministri Giorgia Meloni ja Ühendriikide presidendi Donald Trumpi vahel meenutab oma absurdsuselt Monty Pythoni kuulsat sketši väitluskliinikust. Sketšis soovib Michael Palini kehastatud külastaja väidelda ja satub lõpuks tuppa, kus vastuvõtjaks on John Cleese kehastatud väitleja. Palini küsimuse järel, et kas see on väitlustuba, vastab Cleese, et ta just ütles seda. Palin imestab, et millal. Just praegu, vastab Cleese ja edasi kulgeb dialoog stiilis „ütlesite – ei öelnud”. Meloni ja Trump sattusid sõnasõtta pärast seda,

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski. Foto: erakogu[/caption] Viimase 30 päeva jooksul on Ukraina Venemaad korralikult kaks korda alandanud. Esimene kord juhtus 9. mail, nn Vene võidupäeval, mil Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi teatas, et ei kavatse Vene võiduparaadi droonidega rünnata. Sõnaga, Zelenskõi andis justkui loa paraadi toimumiseks. Paraadil endal ei demonstreeritud ka tavapärast sõjatehnikat: Venemaa oli n-ö võidusära kõvasti kokku tõmmanud. Ajaloost meenub oktoobrirevolutsiooni paraad Moskvas 7. novembril 1941, mil paraadist osavõtjad otse rindele marssisid. Sellest vaimust pole 2026. aastaks midagi alles ja arvestades, et Venemaal on 9. mai jõudnud sisuliselt religioosse püha staatusse, võis alandustunne olla ikka väga suur. Teine alandus tabas Venemaad juuni algul, mil Ukraina ründas droonidega Peterburis asuvat naftaterminali ja Kroonlinnas asuvaid sõjalisi sihtmärke. Et samal ajal algas Peterburi majandusfoorum, mida Kreml on üritanud maailmale maha müüa kui „Vene Davosi” ja et naftaterminalist tõusev suits oli näha ka foorumi külalistele, oli alandus ilmne. Ja Venemaa majandusel ei lähe just kõige paremini – r

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski. Foto: erakogu[/caption] Tallinna linnavalitsusel on tekkinud kava püstitada Piritale Eesti hiigellipp suurusega 64 ruutmeetrit, nii et lipumast oleks 40 meetrit kõrge. See on Tallinna linnavalitsuselt kuratlikult kaval plaan. Sest katsu sa hiigellipu kava kritiseerida (ehkki mitu inimest, nt Aimar Ventsel Delfis, on seda võrrelnud Kesk-Aasiaga, kus on samuti suured lipud lehvimas) – saad külge kohe rahvusreeturi sildi. Linnavalitsuse koalitsiooni ühe osapoole Isamaa puhul pole põhjust kahelda nende rahvuslikkuses, küll aga Keskerakonna puhul. See on erakond, kellel oli

[caption id="attachment_254660" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski. Erakogu[/caption] Haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamsoni vastus muinsuskaitseseltsile Tartu rahu aastapäeva riigipühana tähistamise kohta on tekitanud Eesti avalikkuses laineid. Ja ehkki tema ülemus, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) tõttas Adamsoni kirja sisu ümber lükkama, oli kahju juba sündinud. ERR on toonud tsitaadid Adamsoni kirjast: „Samas tuleb arvestada teema tundlikkustega. Tartu rahu on otseselt seotud Eesti võiduga Vabadussõjas ning selle tõlgendamine võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt, kui rõhuasetus asetub üksnes vastasseisule. Just seetõttu on oluline, et selle tähtpäeva sisu ja tähendus oleksid lahti seletatud tasakaalukalt, ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt.” Adamsoni vastus ja sellele järgnenud vastukaja tekitab nii mõnegi piinliku küsimuse. Kolleeg Teet Korsten oli Postimehes veendunud, et tegelikult kirjutas Adamsoni kirja tehisintellekt. Kui see on nii, muutub kogu lugu eriti totraks, arvestades vabariigi presidendi eestkostel toimuvat TI-hüpet. Üks selle hüppe osalisi on sa

[caption id="attachment_254660" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski[/caption] Kui John F. Kennedy valiti 1960. aastal Ühendriikide presidendiks, tekitas paljudes kahtlusi tema katoliiklus. Kas ei hakka Kennedy korraldusi saama paavstilt? Edasine ajalugu näitas küll, et Kennedy lähtus oma tegevuses USA rahvuslikest huvidest. Nüüd aga on puhkenud inetu sõnasõda USA praeguse presidendi Donald Trumpi ja Ameerika päritolu paavsti Leo XIV vahel. Trumpile käib närvidele Leo XIV sõjavastane hoiak. Financial Times kirjutas hiljuti, kuidas Pentagonis peetud kohtumisel paavsti nuntsiusega ähvardanud Ühendriikide ametnikud lausa Avignoniga. Selgituseks: aastail 1309–1376 oli päris paavst vangis Avignonis, kui Prantsusmaa oli seadnud ametisse endale meelepärase, nn vastupaavsti. Kui arvestada, et ameeriklased röövisid aasta algul Venezuela presidendi Nicolás Maduro, ei tundu kava röövida paavst päris fantaasiana. Trump kirjutas oma sotsiaalmeedia Truth Social postituses, et tegel

[caption id="attachment_254660" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski. Erakogu[/caption] Kui 2003. aastal algas Iraagi sõda, oli Eestis avalik arvamus USA poolel, ehkki leidus neidki, kes seda sõda heaks ei kiitnud. Selleks oli mitu põhjust – Iraagi liider Saddam Hussein polnud mingisugune päikesepoiss, vaid julm türann, kes oli gaasirünnakuga tapnud tuhandeid kurde ja tunginud 1990. aastal Kuveiti. Liiatigi polnud Eesti veel NATOs, seda ajal, mil Vladimir Putini režiim Venemaal oli hakanud näitama oma esimesi hambaid. USA poolel olemine tundus seega nii moraalset õige kui ka geopoliitiliselt vajalik. Nüüd, 23 aastat hiljem, pole pilt Iraani sõja puhul nii selge. Ehkki ka Iraani liidrid – need, kes on praegu elus –, pole mingid päikesepoisid, julgen pakkuda, et Eestis on palju vähem inimesi USA poolt kui 2003. aastal. Miks nii? Esmalt tuleb vaadata Ukraina poole. Ehkki Lähis-Ida konflikt mõjutab otseselt Eesti majandust, on Ukrainas toimuv meile eksistentsiaalse tähendusega. Summa summarum: me ei karda, et Iraan meid ühel päeval ründaks, küll aga tuleb Venemaa puhul olla valmis kõigeks. Lisaks tuleb vaadata Ühendriikide käitumist Ukraina sõjas. See on mõistag