Avakülg Tags Erkki bahovski

Silt: erkki bahovski

Erkki Bahovski: üks või kaks Hiinat

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Taiwani tunnustamise küsimus on USA ja Hiina vastasseisu tugevnedes tõusnud teravamalt päevakorda kui kunagi varem. Miks see nii on ja mida Eesti peaks kujunenud olukorras ette võtma, on olulised küsimused, arvestades meie liitlassuhteid USAga. Lühidalt kokkuvõetuna on Hiina–Taiwani suhete ajalooline taust järgmine. 1949. aastal vallutasid kommunistid Mao Zedongi juhtimisel Mandri-Hiina ning rahvusmeelne Kuomintang Chiang Kai-shekiga eesotsas oli sunnitud taanduma Taiwanile. Sealtpeale on eksisteerinud kaks Hiinat. Kuid kommunistid ei jõudnud rahvusvahelise tunnustuseni kohe. Kui 1945. aastal asutati ÜRO, esindas seal Hiinat Taiwan. See olukord muutus USA–Hiina suhete soojenemise taustal külma sõja ajal, nii et ÜRO tunnustas Puna-Hiinat 1971. aastal ja Taiwan pidi maailmaorganisatsioonist lahkuma. Järgmisel aastal külastas Puna-Hiinat USA president Richard Nixon ja see tähendas pööret USA–Hiina suhetes. 1979. aastal tunnustaski USA Puna-Hiinat diplomaatiliselt, sõlmides samal ajal kaitselepingu Taiwaniga. Peking ütleb, et Taiwanil pole õigust iseseisvale riiklusele ja on pahane nende riikide suhtes, kes Taiwaniga poliitiliselt suhtlevad.

Erkki Bahovski: miks on Saksa valimised olulised

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Saksamaa valimised suuri üllatusi endaga kaasa ei toonud, pigem saab rääkida mõnest äratundmismomendist ja eripärast. Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest on Saksamaa peavooluparteid – sotsiaaldemokraadid, kristlikdemokraadid, rohelised ja vabad demokraadid – euromeelsed. Ainus tõsiseltvõetav euroskeptiline partei on Alternatiiv Saksamaale (AfD), kuid nemad hääli juurde ei saanud ja valitsusse ei pääse. Seega laias laastus Saksamaa Euroopa Liidu poliitika oma põhijoontelt ei muutu.

Erkki Bahovski: lääs ei tohiks kõrvu päris lonti lasta

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pärast USA ja tema liitlaste häbiväärset taandumist Afganistanist on hakanud taas tugevamalt kõlama hääled, mille järgi ei saa lääs teistele peale sundida oma väärtusi ega demokraatiat eksportida. Laskem teises väärtuskultuuris elavatel riikide ja rahvastel elada oma elu, on ilmselt selle aasta deviis. See kõik kõlab ilusti ja on mõnetine seletus lääneliitlaste läbikukkumisele Afganistanis. Aga ainult mõnetine, sest tuleks selgeks teha, mida me mõistame teistsuguste väärtuste all. Kui väärtused puudutavad teistsugust riietust, söömiskombeid ja teisi sarnaseid nähtusi, on kõik arusaadav. Kui aga väärtused liiguvad kohta, kust algab suhtumine inimese elusse ning naise ja mehe suhetesse, jõuame hallile alale, ning jutt väärtuskultuuri eksportimise ekslikkusest muutub kaheldavaks.

Erkki Bahovski: kas Eestile on kombeks üks presidendikandidaat korraga?

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Teisipäeval valis riigikogu 72 häälega Eesti uueks presidendiks eesti rahva muuseumi direktori Alar Karise. Lõpp hea, kõik hea, võiks mõelda. Aga ei ole hea lõpp. Kahekordne rektor ja riigikontrolli endine juht Karis pole muidugi Eesti avalikkusele mingi tundmatu kuju, kuid kandidatuurist valimiseni jäi sisuliselt aega vaid nädal. Sõnaga, me ei tea suurt midagi tema vaadetest, mis presidendiametis on ometi olulised. Kogu 2021. aasta presidendivalimised meenutasid pigem mingi rahvateatri vodevilli, mitte põhiseadusliku institutsiooni demokraatlikku valimist. Karist ei saa selles süüdistada, küll aga erakondi, kes ei soovinud oma kandidaate varakult paljastada. On ju teada ka selle vodevilli põhjused ehk ajale jalgu jäänud presidendivalimiste kord. Ses mõttes täitis Karise valimine tõesti põhiseaduslikku vaimu, mille järgi 2/3 häälteenamuse nõue riigikogus tähendab erakonnaülest presidenti. Tõepoolest, praegu sai Karis hääli ka opositsioonilt. Ent põhiseaduslikku vaimu ei väljenda kõik muu, mis presidendivalimistega kaasnes. See, et me saime presidendikandidaadi alles nädal enne valimisi, ei ole normaalne. See, et riigikogus seati üles vaid üks kandidaat, ei ole ka normaalne. Demokraatia tähendab valikute võimalust. EKRE ja Keskerakond on rääkinud presidendi otsevalimistest. Presidendi otsevalimised annaksidki rahvale võimaluse tutvuda kandidaatidega ja nende üle otsustada. President olekski n-ö näoga rahva poole.

Erkki Bahovski: 30 aasta õppetunnid

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] 30 aastat uut iseseisvust on meile õpetanud üht-teist. Kauaaegsete riikidega võrreldes on 30 aastat muidugi köömes, kuid mingisuguseid esialgseid kokkuvõtteid sellest ajavahemikust võib teha. Olgu markeeritud märksõnade ja -fraasidega need asjaolud, mis on teinud Eestist sellise riigi, milles parasjagu elame. Revolutsiooni veretu kogemus. See on ajaloos üsna ainulaadne kogemus, et võim ja ühiskondlik korraldus vahetub ilma ühegi vereohvrita. Laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise veretu kogemus on saatnud Eestit terve 30 aasta jooksul – ära on jäänud palverännakud hukkunute haudadele ja lõputu vaen osapoolte vahel. Alati saab vastu öelda, et näiteks Vabadussõda liitis Eesti rahvast rohkem, aga kui natukenegi järele mõelda, siis see väide ei pea vett – meenutatagu 1930. aastate alguse lehmakauplemist erakondade vahel.

Erkki Bahovski: spordi ja poliitika sundabielu

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Poliitika ei peaks spordiga kokku jooksma, ometi seda ikkagi juhtub. Tokyo olümpiamängudki pole sellest pääsenud. Nüüd on rahvusvahelise üldsuse tähelepanu keskmesse tõusnud Valgevene jooksja Kristina Tsimanovskaja. Nimelt osales ta 200 meetri jooksus, kuid Valgevene alaliit pani ta sportlase enda teadmata kirja ka 400 meetri teatejooksu võistkonda. Pärast seda, kui Tsimanovskaja oli seda otsust Instagramis kritiseerinud, otsustasid Valgevene spordijuhid ta Tokyost koju deporteerida. Sealt edasi läks lumepall veerema, kui Tsimanovskaja küsis kaitset Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt ja Poola otsustas talle anda humanitaarviisa. Koju tagasi Tsimanovskaja ilmselt niipea ei pöördu.

Erkki Bahovski: rohelise šokiteraapia ootel

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Eelmisel nädalal tuli Euroopa Komisjon välja väga ambitsioonika rohelise kokkuleppe kavaga, mille järgi peaks Euroopa Liit vähendama 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 protsenti võrreldes 1990. aasta tasemega. Rohelise kokkuleppe kava on osa Euroopa Liidu plaanist muutuda 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Eelmise nädala rohelise kokkuleppe kava väljub tavapärasest energiasektorist ja jõuab tegelikkuses meie kõigi igapäevaharjumusteni. Põhimõtteliselt peaks meil kõigil 14 aasta pärast olema elektri- või vesinikautod (või veel mingi variant, aga mitte sisepõlemismootoriga autod), peame hakkama ilmselt liha eest rohkem maksma (suure tõenäosusega ka autode eest). Ja nii edasi ja nii edasi. Nalja ei ole – Euroopa Komisjon kuulutas uhkelt, et fossiilkütustel põhinev majandus on minevik. Saab näha, kas sellega keeratakse lõplikult selg 20. sajandile, kuid on selge, et ees seisavad põhimõttelised muudatused.

Erkki Bahovski: Prantsuse šampanja Vene kuues

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Esmapilgul paistis veebiportaali www.lugejakiri.ee uudisena teade, et Venemaa on oma presidendi Vladimir Putini ukaasiga kuulutanud kõik mittevene šampanjatooted vahuveiniks ja tõeliseks šampanjaks vaid Šampanskoje. Aga ei, uudis on tõeline ja tekitab lained nii Prantsusmaal kui ka mujal. Kes meist, nõukaaja inimestest, poleks maitsnud toonast Sovetskoje Šampanskojet? Võibolla unistas mõni meist sellestki, et kunagi võiks proovida ka prantsuse šampanjat.

Erkki Bahovski: Eesti–Soome suhted pole pilvitud

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Soome on taastamas töörännet Eestiga ja vähemalt selleks korraks paistab olevat tüli kahe naabri vahel lõppenud. Ent missugused võiksid olla õppetunnid Eesti-Soome töörändetülist? Palju on vaieldud küsimuse üle, kas peaminister Kaja Kallas tegi õigesti, kui kirjutas oma Soome kolleegile Sanna Marinile Helsingin Sanomates avaliku kirja, paludes töörände taastamist. Siin tuleks eristada kaht mõõdet. Sisepoliitiliselt poleks olnud vahet, mida Kaja Kallas teinuks. Kui Kaja Kallas ei oleks kirjutanud seda kirja, oleksid sotsiaalmeedia trollid ja opositsioonipoliitikud teda süüdistanud mittemidagitegemises. Nüüd sai ta süüdistuse ülereageerimises ja suhete rikkumises Soomega. Sestap pole säärasel analüüsil suurt tähtsust, sest see on kantud mõttest valijatele meeldida ja hääli püüda.

Erkki Bahovski: kuidas tajuda mineviku traagikat?

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] 14. juunil möödub 80 aastat esimesest suurküüditamisest, mil Nõukogude võim viis Eestist Siberisse umbes 10 000 inimest. Nii traagiline, kui see sündmus meile ka ei tundu, võib selles leida ka teistsuguseid noote. Teema on muidugi delikaatne ja nõuab ettevaatlikku lähenemist. Eda Maripuu Muhu muuseumist annab valla juunikuu ajalehes Muhulane ülevaate juuniküüditamisest Muhus. Muu hulgas kirjeldab ta Aleksander Ööveli ja tema pere küüditamist. „Siis mindi Kuivastusse pereisa järele, kes olnud reibas ja teatanud, et „…mis siis ikka, sõidame siis pealegi Venemaale…””. 1942. aastal lasti Öövel Venemaal maha. Ööveli repliik jääb vaid grammi võrra maha sellest kuulsast „Tujurikkuja” sketšist, milles küüditatav perekond arvab, et sõidab Venemaale turismireisile ja mis tekitas Eesti avalikkuses väikese arutelu, kas küüditamise üle võib ikka nalja visata.