Helsingist tagasi Eestisse sõitis Reval juba sini-must-valge trikoloori lehvides.Foto: Urmas Lauri
Vetelpäästeühingu alus Reval. Foto: Bengt Sandvik
Fotod: Urmas Lauri ja Bengt Sandvik
Kümmekond läänlast sõitsid pisikese laevukesega 16. augustil 1991 Nõukogude Liidust Soome ning saabusid 20. augustil 1991 Eesti vabariiki, sildudes Pirital mõni minut pärast seda, kui Ülo Nugise haamrilöök oli Eesti iseseisvaks kuulutanud.
Meeldejäävaks teeb merereisi seegi, et enamikule sellest seltskonnast oli tegemist esimese välisreisiga ning kõigile oli see esimene kord, kus 84kilomeetrine reis üle Soome lahe võeti ette nii pisikese alusega.
Reis ise algas aga mõned kuud varem. Nimelt oli toonane vetelpäästepealik Raivo Õiglas kutsunud Haapsalusse Loviisa merepäästjad. „See oli juuni algul, nemad omakorda kutsusid meid Loviisa merepäevadele,” meenutas Õiglas, läänlaste vetelpäästeseltskonna grupijuht, nagu teda NSV Liidu välispassis tituleeriti.
Paari kuuga õnnestus saada viisad ja reis võis alata. Eesti vetelpäästjad alustasid reisi kahe laevaga: Haapsalu omad olid tellinud Eesti NSV teaduste akadeemia väikelaeva Kratt, ülejäänud sõitsid Eesti vetelpäästeühingu alusel Reval. „Olümpiamängudeks [1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatt toimus Eestis – toim.] osteti selliseid paate Poolast kolm tükki,” viitas Õiglas Revalile. Pirital oli ka Eesti vetelpäästjate peamaja.
