Juhtkiri: nii nagu olema peab

Pööripäev on seljataga, on võidupüha, jaaniöö ja jaanipäev. Ilusamat aega Eestimaal polegi. On kõige valgem aeg, suvi on täies jõus ja lõpuks ometi soe. Just nagu see kujutlustes alati on olnud – nii nagu olema peab. Kohe algab puhkuste aeg.

103 aasta eest lõppes Eesti vägedele edukalt Võnnu lahing ja nüüd, kui sellest on möödas üle sajandi, on seda on tähistatud juba rohkematel aastatel, kui vahepeal keelatud oli. See on mõnusalt julgustav tunne.

Kes vähegi saab, sõidab linnast ära, kas maakoju, vanemate või sõprade juurde maale, sest jaaniööl peab olema maal, muidu pole nagu päris õige. Sõnajalaõitega võiks tänavu ka päris hästi minna, jaanimardikatele sobib soe.

Tulega tuleb endiselt olla ülimalt ettevaatlik, aga seekord ei tule vähemalt istuda peotelgis, kuulates vihma rabinat ainult mõnevõrra veekindla katuse all ja tõmmates tihedamini ümber viimasel hetkel autosse topitud sügisjopet. Ja võibolla ununevad mõneks ajaks ka anekdoodid, kus jaani- ja jõuluaja ilma vahele võrdusmärki püütakse sättida.

Jaanipäevale on nime andnud ristija Johannes, kelle sünnipäeva siis peetakse, nii et jaanipäev on ka kirikupüha. Eestis jäävad jaanipäeva ümbrusesse surnuaiapühad kalmistutel ning see osa kommetest on ilmselt päris vana, nagu jaanituligi. Jaaniaeg pidi olema natuke „lahtine aeg”, mil piirid selle maailma ja teispoolsuse vahel on hõredamad.

Seega heiskame lipud, peame pidu, teeme jaanituld ja viime lahkunud lähedaste kalmudele lilli, mõni läheb ehk kirikussegi.

Viimase aja jaanid on muutunud lihasöömispidustusteks. Lihtsalt mälu värskendamise korras võiks meelde tuletada, et varem oli jaanid tihedamini seotud karjakasvatusega ning vana traditsioon nõudis jaanipäeval piimast tehtud toitu. Ehk ongi praeguse ilmaga mõnusam võtta üks korralik külm kama, seeasemel et grilli ääres vorste kõrvetada?