Homme tähistame Eesti vabariigi 103. aastapäeva. Teeme seda teistmoodi, kui oleme viimastel aastatel harjunud, sest suured peod jäävad pidamata. Pole põhjust peenemaid kleite-ülikondi kapist välja otsida ega uhkeid soenguid teha, et siis mõnele vabariigi aastapäeva vastuvõtule klaase kõlistama minna. Teiste hulgasjääb ära ka presidendi vastuvõtt, mis sadu tuhandeid inimesi 24. veebruari õhtul televiisori ette naelutas. Sel aastal tuleb aastapäev teisiti, nii nagu on viimase aasta jooksul teisti tulnud nii paljud asjad meie seni harjumuspärases elus.
Kuid see, et uhkeid kleite selga ei saa panna ega klaase kokku lüüa, ei tähenda, et pidu üldse pidamata jääks. Võib-olla ongi vahelduseks hea pöörata rohkem tähelepanu sisule kui vormile. Ehk ongi hea võtta vahepeal aeg maha ja mõelda, kuhu Eesti riik jõudnud on.Mis on meil hästi ja mis võib-olla mitte nii hästi? Mis on see, mida me saavutanud oleme ja mis on see, mida me saavutada tahame? Ja muidugi mõelda ka sellele, milline on meie endi roll ja võimalused midagi muuta.
Kui piirangud takistavad meid kokku saamast ja ühiselt vabariigi aastapäeva tähistamast, ei takista need meid ometi homme hommikul heiskamast sinimustvalget lippu, ei takista minemast kodule lähima Vabadussõjas langenute mälestussamba juurde, et panna sinna küünal või lilleõis, ega takista ka istumast pereringis tavapärasest pidulikumalt kaetud laua ümber.
Isegi kui viimane aasta on olnud meile kõigile raske, täis teadmatust ja hirmu, toonud kaasa kaotusi ja vahel on kippunud ka siht silme eest kaduma, ei takista see meid homme tundmast rõõmu selle üle, et Eesti on taas vaba olnud varsti juba 30 aastat. Võib-olla just praegusel keerulisel ajal, mil paljud inimesed on piirangute tõttu pidanud harjumuspärasestloobuma, saamegi paremini aru, et ka oma riik on see, mille me kaotada võime.
