Haapsalu kultuurikeskuses avatakse 20. veebruaril auhinnatud prantsuse fotograafi Vincent Tremeau kõikjal maailmas eksponeeritud fotonäitus „Kui ma ükskord suureks saan“, mis räägib laste vaprusest, loovusest, haavatavusest ja hariduse tähtsusest kriisikolletes.
Näitus, mis sündis koostöös Juhan Kuusi Dokfoto keskuse ja välisministeeriumiga ÜRO 75. aastapäeva puhul ning on alates 2021. aastast rändamas üle Eesti.
„Kelleks sa suurena saada tahad?“. Sellest on möödas kuus aastat, kui kriisikoldeid jäädvustav fotograaf Vincent Tremeau hakkas seda küsimust esitama lastele kõikjal, kuhu töö ta viis.
Kesk-Aafrika Vabariigis kohtus Vincent tulevaste teemandiotsijatega, piloodiga ja poepidajatega. Malis ja Nigeris ajakirjanike, õdede ja farmeritega. Kongos olid ligi pooled poisid riietunud sõduriks. Igal maal leidus õpetajaid. Iraagis oli meremees, kes polnud kunagi merd näinud.
Näitusel kujutatud lapsed on enamjaolt vanuses 6–18 ning näitavad käepäraste kostüümide ja vahendite abil, kelleks nad soovivad suureks saades hakata. Iga lapse tulevikunägemusse süüvimine annab meile ainulaadse pilgu nende praegustele elutingimustele ja katsumustele.
Näituse ühe kuraatori Kristel Lauri sõnul toovad pildid selgelt välja, kui oluline on humanitaarkriisides poiste ja tüdrukute jaoks haridus. „Selle näitusega saame tuua publikuni lapsed, keda konfliktipiirkondades toimuv otseselt mõjutab. Sageli näeme meedias pilte purustustest, rahutustest, sõduritest, enamasti täiskasvanutest. Kõige traagilisemalt puudutavad need konfliktid aga just lapsi, nende lapsepõlve ja unistusi. Millisena need lapsed näevad tulevikku, millest nad unistavad ning millist elu võimalikuks peavad näebki näitusel,“ sõnas Laur.
2020. aasta sügisel tähistati 75 aasta möödumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomisest, mis on seni maailma ambitsioonikaim rahuprojekt. Välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide ja inimõiguste büroo direktori Liis Lipre-Järma sõnul on oluline pöörata avalikku tähelepanu nii neile, kes elavad pidevate kannatuste ja kriiside keskel, kui ka neile, kes aitavad sõjakoledusi leevendada.
„Lapsed on sageli hääletud ohvrid, kelle tulevik mattub konfliktide koledustesse. Arengukoostöö ja humanitaarabi on Eesti välispoliitika lahutamatu osa. Ka ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena on üheks meie fookuseks laste õiguste tagamine konfliktikolletes,“ selgitas Lipre-Järma.
See näitus kuulub kohustuslikuna Brüsseli multi/kultuursuse propaganda programmi. Mis ühisosa peaks üks Haapsalu ja Läänemaa inimene selle võõra rassi ja kultuuri puhul tundma?
Tsiteerides klassikuid :iga “kultuur”jäägu omale mandrile.