Ööl vastu esmaspäeva lõppes veidi enam kui kaks kuud kestnud eriolukord – esimene eriolukord Eesti ajaloos, nagu märkis peaminister Jüri Ratas esmaspäeval riigikogu ees poliitilist avaldust tehes.
Eriolukorra lõpp ei ole tähendanud, et esmaspäevast oleks kõik nagu paisu tagant välja pääsenud. Ilmselt oli küll üksjagu neid inimesi, kes sellest nädalast kodukontori päriskontori vastu vahetasid, aga laias laastus ei erine läinud reede kuigivõrd sellest esmaspäevast.
Üks, miks eriolukorra lõppemine suuremat eufooriat kaasa pole toonud, on see, et piiranguid hakati leevendama tasapisi. Juba paar nädalat on lubatud treeningud väliväljakutel, uksed tohtisid avada kaubanduskeskused ja muuseumid, riburada on lisandunud töötavaid söögikohti, autokoolid võivad jälle õppesõidutunde anda ja maanteeamet eksameid vastu võtta. Seda nimekirja võiks veelgi täiendada, sest väikesi avanemisi on peaaegu igal elualal.
Teisest küljest ei tähenda eriolukorra lõppemine ka seda, et nüüd oleks absoluutselt kõik vaba ja lubatud. Enamik Läänemaa koole jätkab endiselt koduõppel ja suuremaid rahvakogunemisi ei tohi endiselt pidada. Kõrtsidki sulgevad uksed kella kümnest õhtul, sest pärast seda alkoholi müüa ei tohi.
See, et üleminek eriolukorralt vabanemisele on toimunud järk-järgult, on hea. Seda võiks võrrelda lapsega, kes õpib käima – alguses teed paar sammu, siis juba neli-viis ja lõpuks kõnnid vudinal üle põranda. Ühiskonna avanemisel on kõndima õppimisega veel teisigi sarnasusi – näiteks hirm. Nii nagu pelgab laps esimesi samme tehes, on ettevaatlikud ka inimesed, kes pärast kahte kuud koduseinte vahel ja pere keskel olemist tänavatele ja kontoritesse tulevad. See, et sõpra taaskohtumisel kohe kallistama ei tõtta või poes järjekorras eesseisjaga pikemat vahet hoiad, on paari kuuga sisse harjunud.
