Võidurõõm USA Süüria-poliitika rususid vaatlevate Moskva kommentaatorite hääles on eksimatu. “Putin sai lotovõidu!” kirjutas Mihhail Rostovski Moskovskii Komsomoletsis. Teised nimetasid Süüria kurdidest liitlaste hülgamist USA suurimaks häbiasjaks alates Vietnamist. Türgis on vohamas antiamerikanism. Ameerika prestiiž ja usaldusväärsus on kokku varisemas. Liitlassuhted on narmendamas. President Donald Trumpi kodukootud sõnakasutus kirjas oma Türgi ametivennale Recep Tayyip Erdoğanile sai pilgete osaliseks. Sama käib asepresident Mike Pence’i peaaegu viljatu visiidi kohta Ankarasse, mis on teravas kontrastis triumfaalse tippkohtumisega Türgi liidri ja Vladimir Putini vahel hiljem sel nädalal Sotšis (toimus teisipäeval – BNS).
Asi pole ainult selles, et härra Putini sekkumine Süürias paistab nüüd geniaalse strateegi käiguna. Kaugel sellest, et takerduda vankuva diktaatori kaitseks peetava võidulootuseta sõja sohu, on Venemaast saamas nüüd Lähis-Idas vahekohtunik: roll, millest ta oli Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud 20 aasta jooksul sisuliselt loobunud. Venemaa on teinud tagasituleku ka Aafrikas. Enne Erdoğani võõrustamist (pärast Türgi riigipea võõrustamist – BNS) tervitab härra Putin samuti Sotšis peetaval tippkohtumisel 35 Aafrika riigi liidreid.
Sellisel maailma geopoliitilisele areenile naasmisel on tõsised järelmid ka USA liitlastele Euroopas. Venemaa saab nüüd pakkuda teeneid ja nõuda vastuteeneid. USA ja selle liitlastel on aeg-ajalt vaja asju maailma paikades, kus Venemaal on mõju. Mis juhtub siis, kui Kreml nõustub aitama vastutasuks millegi eest Euroopas?
On lihtne näha võimalikke vahetuskaubal põhinevaid kokkuleppeid. Tühista või vii plaanitust väiksemas mahus läbi mõni õppus või lükka see sootuks edasi. Hoidu mõnest relvatehingust. Lahjenda mõnesid propagandavastaseid jõupingutusi. Tee teoks spioonivahetus. Mõjuta mõnda liitlast lahendama pikaajalist vaidlust. Igaüht neist oleks lihtne õigustada “Ameerika ennekõike” ajastul.
Miks peaks USA võtma riske ja kulutama raha niinimetatud liitlaste huvides, kes on tegelikult ihnsad, tänamatud ja tõrksad koostööd tegema, Trumpi leksikas halvimad, ja nõrgad? Tegelikult USA liitlased Euroopas juba tõstavad kaitsekulutusi ja kulutavad mõnel juhul oluliselt rohkem. Nad on sügavalt lojaalsed ja koostööaltid (mitte kõige vähem kaugetes paikades USA juhitavates sõdades võitlemises). Nad toestavad globaalset korda, millest tõuseb kõigile ameeriklastele tohutut tulu. Paraku esitavad USA poliitikud seda argumenti üha harvemini.
Venemaaga vastastikuste teenete osutamisega kaasnev oht seisneb vormis, mitte sisus. Samamoodi nagu kergelt relvastatud USA eriväelaste puhul Süürias on Ühendriikide kohalviibimise mõju palju suurem saabaste tegelikust arvust maapinnal. Aga lööge sellesse tajusse mõra ja te jääte kiiresti tühjade kätega. Mis veelgi halvem, ka Venemaa tajub nüüd asju teistmoodi, aga teises suunas. Edu Süürias tõstab enesekindlust ja suurendab valmidust uuteks seiklusteks.
Kuidas peaksid siis reageerima Ukraina, Poola, Baltimaad ja teised Venemaa varjus elavad riigid? Üks vastus on oma kaitsevõime tugevdamine. Tehes omavahel rohkem koostööd. Vähendades seal kus võimalik, oma sõltuvust USA abist. Suurendades jõupingutusi oma loo rääkimiseks Washington DC-s ja mujal Ühendriikides. Parim ja vähem halb tulemus oleks see, kui mured selle administratsiooni ebausaldusväärsuse pärast tooksid kaasa tugevama ja ühtsema Euroopa tasandi lähenemise julgeoleku- ja kaitsepoliitikale.
Paraku ei ole ma optimistlik. Euroopa Liidu suutmatus eelmisel nädalal Prantsusmaa õhutusel võtta isegi sedavõrd väikest riski, et alustada liitumiskõnelusi Põhja-Makedooniaga, on masendav märk ujedusest ja lühinägelikkusest. See ähvardab tuua kaasa liitlaste jalgealuse õõnestamise ja hapra regiooni Vene mõjule avatuks jätmise riski. Härra Trumpil ei ole halbade otsuste monopoli.
Laula Lucas mida laulad aga Putin on tõestanud,kas see meile meeldib või mitte,et on tänapäeva maailmas poliitik nr.1.Kas me saame täna tõsiselt võtta Trumpi või Johnsonit ?? Seda tõestab nii Macroni suunamuutus kui teatud määral ka Erdogani käitumine.