3

Edward Lucase kolumn: Venemaal ja Šveitsil on vähe ühist

Edward Lucas.
Edward Lucas.

Šveitsil ja Venemaal on vähe ühist, aga üks neist on see, et peaministri nimi ei ole tähtis. Kõrgeim ametipost Šveitsi süsteemis kuulub Simonetta Sommarugale. Ainult, et see pole päriselt kõrgeim ametipost: riigipea on kollektiivne föderaalnõukogu, sisuliselt valitsus. Preili Sommaruga, pianist, kes juhtis kord tarbijakaitseametit, on vaid esimene võrdsete seas, ametis aastaks.

Vähesed väljaspool Venemaad teavad ka sealse peaministri nime. Mihhail Mišustin, kes nimetati ametisse 16. jaanuaril, on ametlikult valitsusjuht. Aga ainus isik, kes loeb, on president. Vladimir Putin.

Šveitsis ei ole nimesilt kontoriuksel tähtis, sest riiklikud institutsioonid on tugevad. Suurem osa võimust on delegeeritud kantoni tasandile. Föderaalvalimised on igavad ja toovad võimukoalitsiooni tavaliselt tühiseid muudatusi. Referendumid võivad aga põnevad olla: järgmisel kuul otsustatakse hääletusega, kas homofoobia koos rassilise ja soolise diskrimineerimisega kriminaliseerida.

Venemaal on reeglid, institutsioonid, pretsedendid ja teised poliitilised kokkulepped, mis teistes riikides on demokraatia elutähtsad osad, peamiselt dekoratiivsed või ebaolulised. Suhted Putiniga on määravamad kui suhted kellegi teisega. Keskne küsimus Vene poliitikas on Vene poliitika keskse mehe tulevik: kuidas Putin võimul püsib?

Sel küsimusel on kaks vastust. Üks puudutab seda, kuidas ta valitseb. Reaalsissetulekud on langenud viis aastat järjest, alates Krimmi haaramisest Ukrainalt. 415 miljardi dollarine plaan taristu kaasajastamiseks on soikus.

Nüüd näib, et fiskaalse vaoshoituse aeg on möödas. Maksuameti endine juht Mišustin peab näitama, et oskab raha sama hästi kulutada kui koguda. See on keeruline: Venemaa pole Putini ajastul arendanud riigiorganeid, mis suudaks suuri summasid tõhusalt kulutada.

Teine vastus on seotud poliitiliste vangerdustega, mis on vajalikud võimul püsimiseks pärast presidendi seitsmeaastase ametiaja lõppu 2024. aastal. Rabav tõsiasi on, et keegi, ei Venemaal ega väljaspool, ei saa kindlalt öelda, mida Putin sepitseb. Ühes Mišustini määramisega teatavaks tehtud põhiseadusemuudatused suruti duumast läbi häältega 432-0. Uus põhiseadusnõukogu, mis pidi muudatusi kaaluma, pole isegi kohtunud. Eelnevalt hämar organ, riiginõukogu, on kogumas uut tähtsust. See võib anda Putinile uue koha, vabana formaalse ametikoha painavatest kohustustest, kuid endiselt võimeline kulisside taga nööre tõmbama.

Autsaideritel pole erilist võimalust seda kõike mõista, veel vähem mõjutada. Praktiline küsimus on nende jaoks see, mis juhtub Valgevenega. Algul näis, et Putini põhiseaduslikud vingerpussid viitasid loobumisele palju kõneainet pakkunud plaanist Valgevene sisuliselt annekteerida.

Neid kaht ühendav „liitriik” on paberil juba olemas: teoks tehtult annaks see Putinile võimaluse Venemaa põhiseadusest kõrvale hiilida ja juhtida uut, suuremat riiki. Venemaa lõikas oma subsideeritud läänenaabrilt kolm nädalat tagasi ära nafta- ja gaasitarne, ega näita märke selle taastamisest. Kõigest ärivaidlus? Võib-olla. President Aleksandr Lukašenko, kes flirdib taas metsikult Läänega, nimetab seda katseks „Valgevene laiali saata”.

Aprillis korraldab Venemaa „rahvahääletuse” põhiseaduse muudatuste üle. Šveitsi referendumite puhul on on küsimus selge ja tulemus teadmata. Venemaal on teistpidi. Putin saab oma võidu, kuid selle tähendus ei ole selge, võimalik et aastaid ei ole. Venemaal otsustavad asju poliitikud, mitte valijad.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu toomas
uskmatu toomas

Kogu see Lucase ballaad ei muuda tõsiasja,et ainus tänapäeval tõsiseltvõetav poliitik maailmas on Putin .

pudrujakapsad
pudrujakapsad

Ka Hitler oli mõnda aega tõsiseltvõetav.

läbi nähti ka
läbi nähti ka

ja sedagi ainult osade arvates.

wpDiscuz