0

Edward Lucas: pandeemia õppetunnid

Edward Lucas.
Edward Lucas.

Riigi ülesanne on tegelda ohtudega, mida me ise kanda ei suuda. Kesksel kohal on meie kaitsmine kuritegevuse ja välise agressiooni eest, kuid nagu oleme mõistma hakanud, on seda ka tervishoid.

Üks praeguse pandeemia mõjusid on vaktsiinivastaste veidrike, homöopaatide ja riigivaenulike libertaaride kõrvaleheitmine. Pole paremat viisi kui pandeemia, tuletamaks inimestele meelde kollektiivkaitse tähtsust. Sügavama mõjuna oleme hakanud aga mõtlema, mida me julgeoleku all silmas peame ja kes seda pakkuma peaks.

Esmane instinkt kriisiaegadel on taanduda tuttavliku juurde: valitsused ja isiklikud sidemed. Aga neist ei piisa. Suured ohud nõuavad kollektiivseid tegusid. Pärast algset laskumist riigi tasandi vastustesse, näeme Euroopa Liitu ja NATO-t end kokku võtmas.

Suured küsimused ümbritsevad ka teisi rahvusvahelisi ühendusi, eriti Maailma Terviseorganisatsiooni. The Economist kirjutas läinud kuul, et Taiwan hoiatas WHO-d viirusepuhangu eest detsembri lõpus. ÜRO tervishoiuorgan on aga Taipeid paariana kohtleva kommunistliku Hiina lõa otsas. Skandaalsel kombel ei võetud hoiatusi kuulda.

Niisiis saab kriisi üheks suureks tulemiks pädevuse eelistamine. Poliitiline retoorika võib meie vaimu sütitada. Aga kui asi puudutab meie turvalisust, ootame otsustajatelt tõhusust. Ma ei tahaks teha tulevatel kuudel Ühendkuningriigis kihutustööd kõva Brexiti nimel. Samuti ei tahaks teha kampaaniat “Ameerika ennekõike” eest. Pandeemia tõestab taas, et elame ühendatud maailmas. Patogeene ei huvita riigipiirid ja nad ei kuula poliitikuid.

Laiema mõjuna oleme hakanud mõtlema, kuidas riske hinnastada. Viimastel kümnenditel on efektiivsus ja mugavus kaalunud üles kõik teised kaalutlused. Sellest seisukohast näivad täpsed tarneahelad ja tükimajandus mõistlikud. Tagavaravõimekus peaks olemas olema vaid siis, kui hinnamehhanism selle vajalikkusele viitab.

See töötab, kui ilm on päikseline. Miks raisata raha katusele, kui vihma ei saja? Aga nagu me nüüd avastame, tulevad tormid õudutekitava raevuga. Koonerdavad kriitikud tavatsesid öelda, et robotsõjapidamise ajastul on Briti armee kaugelt liiga suur. Miks värvata sõdureid veokijuhtideks, ehitusinsenerideks ja laotöötajateks? See on raha raiskamine. Nüüd on sõjavägi ehitanud vaid loetud päevadega ühe Suurbritannia suurima haigla. Sõjaväe logistikarühmad tarnivad hapnikku ja lapivad auke meie tervishoiusüsteemis. Keegi ei nurise.

Inimesed kurdavad hoopis maskide, kaitseprillide ja testimisvarustuse nappuse üle. Väikesed investeeringud paari kuu eest oleksid praegu väga abiks olnud. Riigid peavad oma vastupidavuse füüsiliste varude, institutsionaalse sidususe ja eriolukordadeks valmistumise osas ümber mõtestama.

Mõned neist prioriteetidest võivad tulla kaitseeelarve arvelt. Kallid relvasüsteemid on kriisi vaibudes eriti haavatavad. Nihe rahva tajudes on aga üldiselt tervitatav. Meie majandus-, info-, sotsiaal- ja tehnoloogiasüsteemide haprus on vaenlastele vastupandamatu sihtmärk. Samad muutused, mis valmistavad meid paremini ette järgmiseks pandeemiaks, aitavad meil ka paremini tegelda sellega, mida kutsutakse hübriidsõjaks: õõnestamise, korruptsiooni ja propaganda mürgise kokteiliga, mida kasutavad vaenlased nagu Venemaa ja Hiina.

Me peaks käsitlema pandeemiat kui tohutut, tervet ühiskonda hõlmavat valmisolekuõppust. Jah, me teeme vigu. Aga me õpime neist.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz