Haridus- ja teadusministeeriumis on juba mõnda aega küpsemas plaan kaotada põhikooli lõpueksamid ja asendada need tasemetöödega. Põhjendab ministeerium seda muu hulgas liigse stressiga, mida eksamid tekitavad, ning sellega, et need on liiga rasked ja käivad lastele üle jõu.
Ühest küljest on ametnikel õigus. Kahtlemata tekitab eksam, eriti lõpueksam stressi. See on mahukas, sa ei tea täpselt, mida küsitakse, ja tulemusest oleneb palju. Tavakoolidesse integreeritakse üha enam hariduslike erivajadustega lapsi. Integreeritutele käivad tavalastele mõeldud eksamid kahtlemata üle jõu.
Küsimus on vaid selles, mida selle teadmisega peale hakata. Kas stressi tuleks iga hinna eest vältida? Stress ei ole depressioon, vaid lihtsalt pingeseisund, mis ei kahjusta kedagi. Kindlasti on õpilasi, kes eksameid pööraselt kardavad, aga ka neid, kellele eksamid meeldivad. Suurem osa jääb sinna vahele – eksamid on midagi sellist, mis tuleb ära teha, mitte eriti meeldivad, aga ka mitte midagi hirmsat.
Eksam on mõõdik. Kui me midagi mõõdame ja tulemus meile ei meeldi, kas tuleks siis mõõdik ära keelata? Või võtta midagi ette, et tulemus meeldiks? Lõpueksami koostajad lähtuvad riikliku õppekavaga kehtestatud miinimumist ehk sellest, mille laps peab 9. klassi lõpuks selgeks saama. Kui ta ei saa, kas siis lahendus on eksamite kaotamine? See võrduks pea liiva alla peitmisega – kui me ei kontrolli, kas lapsed on saanud ettenähtud asjad selgeks, siis me ei pea tegelema sellega, miks nad neid asju selgeks ei ole saanud.
Küll aga tasuks mõelda, kas lõpueksam peab olema seotud kooli lõpetamisega. Kaaluda võiks hinnete asemel punkte nagu gümnaasiumi lõpetamisel. Nagunii taandatakse ka praegu punktid viiepallisüsteemi – „viie” saab nii ja nii mitme punktiga ning „kahe” allpool teatud kindlat punktisummat. Las need punktid olla ka lõputunnistusel, eksamid ise aga peavad jääma.
