Ettevaatamatu jutu hind on inimelud.
Kurdid oleksid ehk pidanud nimetama Idlibisse viiva tee ümber Trumpi kiirteeks või tõlkima raamatu “Art of the Deal” kurdi keelde. Lipitsemine näis kahtlemata töötavat Poola jaoks, kes peesitab USA liitlastest pea ainsana Washingtoni soosiva pilgu all. Peagi on riiki paigutatud 4500 USA sõdurit, muuhulgas baasi, millele Poola võimud andsid ettenägelikult hüüdnime Fort Trump.
Ameerika sõprade jaoks on praegu peamine valuuta meelitused, mitte lojaalsus. Mineviku ohverdused ei tähenda midagi. Peamiselt kurdidest koosnevad Süüria Demokraatlikud Jõud kaotasid Islamiriigiga võideldes umbes 10 000 elu, nendega koos võidelnud USA väed vaid viis. See jätab ükskõikseks president Trumpi, kes tegi kurdidele ebaloogilise etteheite selle pärast, et nad ei osalenud Normandia dessandis. (Tegelikult võitles sõjas 8000 kurdi sõdurit; nad aitasid nurjata natside plaane Iraagis ja teenisid Kreekas ja Albaanias.)
Ka strateegilised kaalutlused ei tähenda just palju. Süüria põhjaosas kurdide kontrollitud alasid kaitsnud käputäis USA sõdureid olid odavad ja kulutõhusad. Nende sealviibimine ei lahendanud riigi probleeme, aga nad peatasid halva olukorra süvenemise. Isegi Donald Trumpi kõige tulihingelisemad kaitsjad on raskustes nende väljatõmbamise õigustamisega, millest teatati tühja koha pealt hilisõhtuse halvasti ettevalmistatud telefonivestluse ajal Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga. Sõjaaegse propagandapostri sõnade järgi on ettevaatamatu jutu hind inimelud. See peaks rippuma Ovaalkabinetis.
Õigluse huvides tunnistagem, et lõpututest välissõdadest väljatõmbumine oli valimislubadus. Härra Trump kinnitab oma toetajatele, et USA sai kirja võidu. Paraku võib Islamiriik end koguda olukorras, kus kurdi omakaitseväed, USA senine kindlaim ja tõhusaim piirkondlik liitlane, saab Türgi käest kolki ja on taganema löödud. Ameeriklased võivad unustada pühasõdalased, kuid nemad ei ole unustanud Ameerikat.
Mis veelgi halvem, sõbrad ja vaenlased ei unusta kurdide reetmist. Miks peaks ükski liitlane praegu USA-d usaldama? Miks peaks näiteks Venemaa hoidma tagasi oma sõda Ukrainas või teiste väikeste riikide ähvardamist oma piiridel: NATO-sse mittekuuluvat Soomet ja Rootsit või NATO liikmeid Eestit, Lätit ja Leedut? Kaugel Afganistanis või Iraagis USA juhitud sõdades verega maksmine ei aita teid. Presidenti huvitab vaid see, mida te olete tema jaoks hiljuti teinud.
Optimistlik vaade sellele on, et härra Trump ei tee sama viga kaks korda; paljud vabariiklastest riikliku julgeoleku pistrikud on tema hoolimatust käitumisest eraviisiliselt või isegi avalikult ahastuses. Tagandamislahingu lähenedes ei saa ta endale liitlasriikide väärkohtlemisega lubada liitlaste kaotamist Kapitooliumil. Samas paistab härra Trumpi üha kaootilisem administratsioon olevat üsna hea oma vigade kordamises.
Teine ja palju küünilisem vaade on see, et kurdid olid oma olemuselt ohverdatavad. USA huvi Lähis-Ida vastu väheneb riigi sõltuvust imporditud energiaallikatest kärpinud kildanaftabuumi tõttu. Terrorismivastane võitlus on päevakorra tipust allapoole langenud. Suurriikide vaheline võistlus on nüüd Trumpi administratsiooni riikliku julgeoleku strateegia keskmes. Hoolimata härra Trumpi kummalistest isiklikest sidemetest Vladimir Putiniga, hoiab tema valitsus Kremli suhtes endiselt karmi joont; sama teeb rõhutatult ka kongress.
Kolmkümmend miljonit riigita, isoleeritud ja kergelt relvastatud kurdi, keda seostatakse terroristliku PKK-ga, ei ole päris riikidega samas kategoorias. Enamgi veel, USA tegevus Süürias oli algusest peale loid ja ajutine. Seda ei ole võimalik võrrelda pühaliku ja aastakümneid kehtinud lepinguliste kohustustega, mis seovad NATO riike.
Ka see võiks olla trööstiv, kui president ei oleks kohelnud sedavõrd jämedalt Jaapanit ja Lõuna-Koread: kaht üliolulist ja pikaajalist USA liitlast Aasias. Härra Trumpi tujukas personaalne diplomaatia Põhja-Korea ja Hiina liidritega on jätnud poliitikakujundajad Tokyos ja Soulis korduvalt infosulgu ja neid alandanud. Eurooplased võivad vabalt olla järgmised.
Peamine järeldus kõigile USA julgeolekutagatistele toetuvatele riikidele on, et riigikaitse sisseostmine Ühendriikidest on kulukam ja riskantsem, kui pealtnäha paistab. Härra Trumpi käitumine võib olla hoolimatu ja tema sõnad seosetud, kuid ta peegeldab südamest tulevat rahulolematust riigi tänamatu rolliga maailmapolitseinikuna. Ameerika maksumaksjad on pikka aega ja õigustatult imestanud, miks USA-st suurem ja rikkam Euroopa ei suuda tasuda arveid ja võtta riske, mis on seotud kriisidega toimetulekuga oma naabruses.
Liiga kaua poputatud liitlased peavad suurendama oma kaitsekulutusi, riskivalmidust ja valmisolekut uuenduslikuks ja tabusid murdvaks koostööks. Igaüks, kes arvab, et Brexit vabastab selle riigi seotusest Euroopa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga peab järele mõtlema. Olukorras, kus USA osalus ja usaldusväärsus kahanevad, ei jää Euroopa riikidel muud üle kui teha rohkem ja teha seda koos.
Raha paneb endiselt rattad käima. Poola pakkus USA lisajõudude võõrustamiskulude katmiseks kaks miljardit USA dollarit. Härra Trump saatis äsja ligi 2000 Ühendriikide sõdurit Saudi Araabiasse, viidates lustlikult sellele, et kuningriik on täitnud tema nõudmise “maksta meile kõige eest, mida me teeme”. Ühe Ida-Euroopa riigi kõrge ametnik mõtiskleb selle üle, kas Pentagon avaldab peagi hinnakirja; siis teame vähemalt, kus me paikneme, ütleb ta.
USA välispoliitiline seotus sõltub nüüd vastustest kolmele karmile küsimusele. Kas kaalul on USA elulised huvid? Veelgi ebameeldivam on teine küsimus – missugune on selle otsene kasu (äri, meelitused, perekond) härra Trumpile? Kas miski sellest loeb ka tõelise kriisi korral? Need, kes kurdavad, peaksid näitama üles tänulikkust. Kurdidele meeldiksid meie raskused.
Laduge aga miinuseid aga kui hüljatakse ühed siis pole võimatu ka teiste hülgamine.Pealegi oleme me siin pidevalt maailmasõja ajal ülistanud võitlemist sakslaste ridades ise unustades palju ohvreid nõudis Normandia operatsioon !
Teisest küljest ei saa mööda vaadata tõsiasjast,etameerika kindralid on nimetanud venemaad ohuks nr.1 ja pole välistanud venemaa vastu esimesena tuumarelva kasutamise.
Vot sellisel juhul on meil siin st.tegelikult pole ei pudru ega kapsaid vaid tühermaa!
Siiski-siiski, ehk ei ole olukord meie jaoks nii hull.
USA maaväe juhtimisel korraldatakse järgmisel aastal Euroopas viimase 25 aasta suurim sõjaline õppus Defender-Europe 20. Õppusel osaleb 37 000 sõjaväelast, kellest 20 000 on ameeriklased.
Annaks kõigevägevam,et see jääks ainult õppuseks ja ei läheks automaatselt üle suureks jänkide kindralite unistuseks-venemaale sissetungida.
Nendest agressiivsetest väljaütlemistest see meie laulik Lucas aga vaikib !
kas mõni brüsseli kloun on jälle töölt lahti lastud et peab artikleid vorpima natost ja meie helgest tulevikust. kuule karnau kas lukasmaksab ka sulle selle eest et sa seda jama avaldaksid. Iiveldama ajab selline möga.